Kosmoseturismi komistuskivi: kuidas reisijad elusa ja tervena Maale tagasi tuua?
Kuna tegemist on aga päris esimese taolise ettevõtmisega, kaasneb sellega hulk väljakutseid, millega vähem auahned ekspeditsioonid arvestama ei pea.
Lisaks peaaegu absoluutsele vaakuumile, mis inimese kopsud enne surnukskülmumist lõhki lööb, teevad Maast kaugemale reisimise ohtlikuks ka surmav kosmiline kiirgus, mikrogravitatsiooni-tekkelised füsioloogilised muutused ja halastamatusse keskkonda isoleeritusest johtuv vaimne pinge.
„NASA suhtumine on, et kosmosesse tuleb läkitada kõige parema tervisega inimesed, sest nende tervise säilitamisele kulub kõige vähem ressursse. Sisuliselt kohtleb NASA astronaute tippsportlastena,“ rääkis USA-s Põhja-Carolinas tegutseva Duke’i ülikooli insenerimehaanika ja materjaliõpetuse teaduskonna, nagu ka Duke’i ülikooli erakorralise meditsiini osakonna aseprofessor dr Daniel Buckland.
Kui aga reakodanikud lõbu pärast kosmilisse ruumi reisima hakkavad, tuleb hakata arvesse võtma kõikvõimalikke elanikkonna hulgas laialt levinud tervise- ja turvariske.
Dr Bucklandi arvates on tulevaste kosmoseturistide tervis tõenäoliselt enam-vähem normaalne. „Nad on 50–60-aastaste kohta hea tervisega, kuid neil on rohkem mitmesuguseid terviseprobleeme kui keskmisel 40-aastasel, tippsportlase tasemel tervisega NASA astronaudil,“ pakkus ta.
Bucklandi arvates tulevad terviseprobleemid kosmoseturistidega reisile kaasa. „Kui diabeediga inimene satub uude keskkonda, kus tuleb kohaneda teistsuguse toidu ja kehalise koormusega, tuleb tal toitude suhkrusisaldusele ja glükoositasemele veres tavalisest rohkem tähelepanu pöörata,“ selgitas ta. „Inimesel, kes on diabeedile vastuvõtlik, on suurem tõenäosus kosmosereisi vältel haigushoogu kogeda.“
„Hetkel pole rahvusvahelise kosmosejaama ISS meditsiiniline suutlikkus palju parem kui kiirabiautol,“ rõhutas professor. „See on mõeldud muidu suurepärases tervislikus seisundis inimestele, kellega võivad juhtuda tööõnnetused, näiteks luumurrud ja muud traumad. Praegusel kujul on selle peamine ülesanne patsienti võimalikult kaua elus hoida, kuni too paremini varustatud ja kvaliteetsema arstiabi pakkujani toimetatakse — täpselt samamoodi nagu kiirabiautos.“
Kõige olulisemad nõudmised kosmosereisidel kasutamiseks konstrueeritavatele meditsiiniseadmetele on kaalu ja kubatuuri ning energia- ja materjalikulu vähendamine miinimumini. See vähendaks seadme korrektse kasutamise õpetamisele kuluvat aega ja tooks muu hulgas kaasa hõlpsasti kasutatavate meditsiiniseadmete, nt defibrillaatorite valiku laienemise meditsiinitehnika turul.
Näiteks NASA lendudele, mille meeskonnad on hoolikalt valitud, taoliseid käepäraseid defibrillaatoreid kaasa ei võeta, kuna Bucklandi osutusel hindasid valitsuse analüütikud laitmatu tervisega astronautidel südamerabanduse ilmnemise tõenäosust nii väikeseks, et vastava suutlikkuse säilitamist ei peetud mõistlikuks. Kommerts-kosmoselendudel on kõigi reisijate elus hoidmine aga märksa olulisem kui teaduslike avastuste tegemine.
Kiirguskahjustus on üks suuremaid terviseohte, mis kosmosereisijaid varitseb, ja johtub peamiselt kahest allikast: päikesepursete ehk -loidete või protuberantside tekitatud kõrge energiaga prootonitest, millega puututakse õnneks kokku suhteliselt harva, ja galaktilisest kosmilisest kiirgusest, mida kiirgavad kõik tähesüsteemi kuuluvad tähed, selgitas USA-s Las Vegases tegutseva Nevada ülikooli tervishoiufüüsika ja diagnostikateaduste teaduskonna professor dr Francis Cucinotta.
„Turismi-kosmoselennunduse puhul räägime me reisidest, mis ei kestaks palju kauem kui nädala, mistõttu on kosmilisest kiirgusest johtuv oht suhteliselt väike,“ selgitas ta. Protuberantsidega seotud kiirgusohte see teadmine ei vähenda, kuid kuna päikesepursked on tuvastatavad, saab nende ilmnemisel kosmoselennu starti lihtsalt loidete taandumiseni edasi lükata. Samas tuleb meeles pidada, et vähktõved mõjuvad eri inimestele erinevalt.
„Väga palju sõltub vanusest,“ rõhutas dr Cucinotta. „Kui me räägime alla 30-aastastest inimestest, siis nende risk vähki haigestuda on märksa suurem kui astronautidel, kelle vanus jääb reeglina 40. ja 50. eluaastatesse. Rinna- ja emakavähi ning potentsiaalselt ka kopsuvähiga seonduvate spetsiifiliste riskide tõttu on naiste vastuvõtlikkus vähkkasvajatele meeste omast suurem.“
Nüüdisaegsed kiirguskilbid on siiski piisavalt tõhusad, et pakkuda ammendavat kaitset sellistel suhteliselt lühikestel lendudel, milliseid kosmoseturismi-arendajad nagu SpaceX ja Blue Origin välja on pakkunud.
NASA on lennutanud inimesi edukalt Kuule ja tagasi ilma, et see nende tõenäosust hiljem vähki haigestuda drastiliselt suurendanud oleks. ISS-i pardal viibivad astronaudid arvestavad võimalusega, et seal valitseva kõrge kiirgustaseme tõttu võib nende risk vähki haigestuda suureneda kuni kolm protsenti.
Kui inimkond kavatseb tungida Päikesesüsteemi sügavustesse Kuust kaugemal, tuleb kosmosereisijate tervise kaitsmiseks välja töötada uued meetmed.
„Küsimus on selles, kas vajaliku täiendava kaitsematerjali ja selle kosmoselennumasinatele lisamise eest ollakse valmis maksma,“ nentis Cucinotta. „Ja selleks, et galaktilist kiirgust peatada, tuleks kosmoselaevad katta mitme meetri paksuse kaitsematerjalikihiga. Mitte keegi pole valmis kandma kulutusi, mida nõuaks käputäie turistide kaitseks nii suure lisamassi kosmosesselennutamine.“
