Teadlased jätsid viimsepäeva kella muutmata: maailmalõpp on kahe minuti kaugusel

Teadlased otsustasid tänavu viimsepäeva kella, mis sümboliseerib inimkonna kaugust maailmalõpust, keeramata jätta ja see tähendab, et see seisab juba teist aastat südaööst ainult kahe minuti kaugusel. Varem oli see keskööle nii lähedal ainult 1950. aastatel.

Tuntud teadlasi koondava ajakirja Bulletin of the Atomic Scientists kolleegium võttis nagu tavapäraselt otsuse tegemisel arvesse nii pikaajalisi trende kui hiljutisi sündmusi. Tänavust kolleegiumi otsust mõjutas oluliselt suurriikide vaheliste suhete jätkuv patiseis ja globaalse üldsuse suutmatus jätkuvalt vähendada olulisel määral õhkupaisatavate kasvuhoonegaaside hulka, vahendab uudistekanal BBC.

Ühena positiivsetest arengutest märgiti aga USA ja Põhja-Korea suhete paranemist.

„Hoolimata sellest, et kell püsib mullusega samas kohas, ei tohiks seda pidada stabiilsuse märgiks, vaid võtma kui hoiatust riigijuhtidele ja kodanikele kogu maailmas,“ ütles kolleegiumi president ja tegevjuht Rachel Bronson. „Me mängime inimkonnaga vene ruletti.“

Viimsepäeva kell on Chicago ülikooli ajakirja Bulletin of the Atomic Scientists juhtkonna loodud sümboolne sihverplaat, mis näitab kujundlikult palju on jäänud aega inimkonnale saatusliku katastroofini.

Algselt nähti inimkonna huku põhjustajana ülemaailmset tuumasõda: kell võeti kasutusele külma sõja ajal 1947. aastal, sest tuumateadlaste soov oli sellega hoiatada maailma tuumarelvadega kaasnevate ohtude eest. Algul näitas see 23.53, mis tähendas, et seitse minutit puudus inimkonna hävingut sümboliseerivast keskööst.

1949. aastal pärast USA ja Nõukogude Liidu vaheliste suhtete märkimisväärset halvenemist puudus südaööst ainult kolm minutit ning 1953. aastal pärast esimest vesinikpommi katsetust aga kõigest kaks minutit. Optimistlikuim oli kellanäit 1991. aastal, mil tähistati külma sõja sisulist lõppu ning USA ja Venemaa kokkulepet vähendada tuumarelvastust. Toona seati kellaajaks 23.43.

Tänapäeval viidatakse viimsepäevakella liikumise põhjustena ka biorelvade ohtu, inimtegevuse mõju kliimale ning teisi inimtekkelisi katastroofe. Ühtlasi on aja jooksul kadunud lootus tuumarelvastuse täieliku desarmeerimise osas ning päevakorda kerkis hulgaliselt uusi murekohti, alustades tuumaterrorismist ja lõpetades kliimamuutuse ohtudega.