Katkend raamatust "Eesti tankid. Tankid Eestis 1919-2019": Eesti tankid ja tankistid 1. detsembri riigipöördekatse ajal
Mässuliste plaanidesse kuulus ühe otsustava ideena kompenseerida oma vähest arvu soomusjõuga ehk tankidega. Iseenesest oli idee hea, sest soomusmasina olemasolu andis julgust juurde ründajatele ja masendas kaitsjaid – nii oli mässu mahasurumisel palju abi ühest soomusautost, mille ilmumine juba iseenesest pani kommunistid laiali jooksma.
Igal juhul suundusid mässajate II "pataljoni" võitlussalgad Juhkentali piirkonda. Selle pataljoni löögirühmad tegutsesid aktiivselt seal asuvate sõjaväeosade vastu – siin paiknesid nn Mäe kasarmud (Sidepataljon, 10. jalaväerügement, allohvitseride õppepataljon), Aafrika (tänapäeval Võistluse) tänaval Tankikompanii ja tankigaraaž. Lähedal Polgu (tänapäeval Mardi) tänaval aga Ratsapolitsei reserv.
10.rügemendi kasarmud Juhkentali tänaval
Odra tänaval asuvasse salakortereisse olid koondunud löögirühmad, Juhkentali kasarmute vallutamiseks kasutati 27 ründajat. Osa mässulisi tungis ohvitseride kasiinosse ja tappis Piirivalve nooremleitnandi Harald Buschi, 10. rügemendi nooremleitnandi Helmut Viiburgi ja Sidepataljoni nooremleitnandi Oskar-Martin Punnisoni, kes seal korterite puudumise tõttu ööbima pidid. Eks nad võisid muidugi ka õhtul mõned napsid teha ja seetõttu magasid raskemalt… Seepeale avas valvur mässuliste pihta tule ja need põgenesid. Teine osa mässulistest liikus parajasti kasarmute poole, kui kasarmust väljusid relvastatud allohvitseride õppepataljoni mehed, kes asutasid end minema Valdekule õppelaskmistele. Neid nähes jooksid löögimehed laiali.
15 mässajat murdsid sisse sealsamas olnud Sidepataljoni kasarmusse ja tapsid valves olnud ohvitseri Adolf Elleri, kuid ta oli jõudnud juba häiret anda. Pataljoni kasarmusse olid jõudnud joosta mässuliste hulgas olnud agendid ja paar minutit enne rünnakut sõdurid häire korras üles ajada. Seetõttu võeti punased vastu püssitulega ja löödi nad tagasi.
Auto-Tankidivisjoni rünnak ja kaitse
Auto-Tankidivisjon asus nagu 10. rügementki samuti Juhkentalis Liivalaia ja Aafrika tänava nurgal. 30-meheline salk Julius Linnu juhtimisel pidi vallutama tankikompanii ja sidepataljoni kasarmud ning meelitama sõdurid mässajate poolele. Koos sellega pidid nad ka ühe või mitu tanki välja tooma ja nendega „kontrrevolutsiooniliste väeosade“ vastu võitlema.
Paraku oli just selles salgas kaks Eesti agenti – Autotankidivisjoni reamees Klemmer ja allohvitser Madisson, kellel õnnestus kohe mässuliste liikuma hakkamisel ära joosta ja paar minutit enne rünnaku algust kasarmus sõdurid üles ajada.
Edasi järgnes duell veltveebel Kapteini ja allohvitser Loorentsi vahel, mis näitab veelkordselt, kui suur tähtsus on üksikisikute osa ajaloos.
30 ründajal õnnestus divisjoni reeturist allohvitseri Anton Loorentsi kaasabil kõrvaldatud tunnimees ja vallutada tankide garaaž koos 12 Renault FT 17 tankiga. Kuna keegi peale Loorentsi enda tanki juhtida ei osanud, tegi see reetur 11 tanki sõiduvõimetuks (katkestas neil magneetoühenduse küünaldega, mis võimaldas hiljem vajadusel need jälle kiiresti sõidukorda saada). Seejärel käivitas Loorents ainsa sõidukõlbliku tanki ja sõitis sellega appi mässuliste salgale, kes ründas parajasti tankikompanii kasarmut. Loorents ise juhtis tanki, abiks oli tal mässuline Bernhard Piispea, kes istus kuulipilduja juures. Kuid paistab, et ega ta seda kasutada ei osanud – või kui oskaski, ei olnud tankis enam laskemoona! Nagu allpool loeme, jõudis allohvitser Teer tanki kuulipildujaketta (laskemoonasalve) eemaldada.
Loorents sõitis kasarmu hoovi, kus parajasti toimus mässuliste rünnak sõdurite meeskonnaruumile. Veltveebel Rudolf Kaptein aga äratas meeskonna, tulistades revolvrist lakke, ning koos nooremallohvitser Alfred Kremmeriga viidi meeskond vasturünnakule. Kaptein oli üldse tegija mees – just tema hüppas tanki peale ja tappis läbi vaatluspilu tulistades Loorentsi, mispeale ülejäänud mässajad laiali jooksid.
Venemaale põgenenud kommunist Bernhard Piispea, kes oli sündmuste keerises just selles Loorentsi tankis, kirjutas sellest võitlusest ja tankiga kasarmu ette sõitmisest hiljem teistmoodi:
“Otsustasime Loorentsiga tankis välja sõita, et sõduritele paanikat teha ja niimoodi võimaldada meie meestel end koguda. Mina istusin ees kuulipilduja juures - tema juhib tanki. Jõuame kasarmu juurde… Ajame oma sõjalooma ukse lähedale, et saaks sõduritega rääkida, milles asi seisab. Loorents uskus kindlasti, et siis tulevad sõdurid üle… Vaevalt saime uksele lähedale, kui üks sõdur välja jooksis ja küsis: “Kas sina oled Loorents?”. – “Jah,” vastas see. – “Veltveebel, saatan, hoiab mehi kinni – hirmutab.” Lahkub ning räägib sosinal: “Passi peale, ta tuleb sind agiteerima, - lase ta maha, kui ligidale tuleb. Kas oled üksi? Pooled on nõus kohevälja astuma – aga see…” Mõne minuti pärast hõikab juba verekoer ukse peal: “Loorents, tule siia!” Loorents sosistab mulle: “Seltsimees, keegi võttis mu parabellumi, anna oma, ma meelitan veltveebli lähedale ja lasen ta maha, siis on kindel, et poised tulevad meie poole.” Andsin talle oma revolvri. Kuigi ta ettevaatlikult talitas, oli ta siiski hulljulge. Laskis mõned paugud, ei trehvanud. Vihaga tõstis end luugist välja ja laskis uuesti, kuid langes hääletult ise, laskeriist kukkus kolinal mööda tanki alla. Ma olin üksi, ilma laskeriistata, taskus ainult granaat, kuid rikkis kapsliga. Virutasin selle välja ja hüppasin tankilt maha, mida ma juhtida ei osanud.”
Kogu sellest segadusest jutustas hiljem Sidepataljoni allohvitser Johannes Vilibert niimoodi:
„Me olime Mäe kasarmus ja magasime, ega me ei teadnud midagi.Vaat, ma räägin natke selle eellugu. Minuga seltsis lõpetas allohvitser Teer, kes oli õppekompaniis rühmavanemaks. Ja õppekompanii veltveebel oli Schaurup. Nemad olid Sõjavägede Staabi luureosakonna mehed. Me kutsusime neid "tuhandemargasteks". Nojaa, aga need mehed olid end sidunud kommunistidega. Ega kommunistid saanud teada,kes nad tegelikult on. Ja 1. detsembri hommikul istusivad nad kommunistidega koos Odra tänaval või Drevingi tänaval, kus nende salakorterid olid. Jutt oli ikka niisugune, et sõjavägi pidi kaasa minema. Ja kui nad hommikul veerand kuue ajal kogumiskohast välja tulid, jooksid Schaurup ja Teer minema.
Schaurup jõudis enne mässumehi kasarmusse, äratas poisid, võttis korrapidaja juurest padrunid ja pani püssimehe ukse pääle. Aga eraisikud olid juba järel. Ja nagu esimene sisse tuli, tahtis püssitääki kõrvale lüüa-tääk oli ukse poole - nii tunnimees vajutas kohe... Kui sissetulija ukse vahele maha lasti, oli keegi karjunud:"Äraandmine! Äraandmine!"Ja teised jooksid tagasi. Eks me olime juba riides, kui madin algas. Kaua sõduril riidepanek käib? Mõni minut. Püssid-padrunid rabinal kätte ja jooksime igale poole uste peale.
Meie kasarmu ette sõitis tank ja jäi esimeste uste juurde seisma. Autotanki kompaniis teenis allohvitser Loorents, kes tegelikult oli kommunist. Aga Teer oli jõudnud tankikuulipilduja ketta ära võtta ja visata üle plangu Afrika tänavale. Loorentsil ei olnud tankis laskemoona, eks ta tuli laskemoonalaost omale padrunisi võtma. Kui nüüd tank seisma jäi, viskas veltveebel Kaptein ennast roomiku kõrvale pikali maha ja, nagu Loorents luugi lahti tegi, laskis tal brauninguga peast läbi. Tank oli kahjutuks tehtud. Autotanki laskemoona ladu oli teise korruse peal meie kasarmus. Ja meie hoidsime seda tule all, lasksime piki koridori, et keegi ei saaks minna laskemoona tooma. Tankile pandi siis jälle õiged mehed peale ja ta seisis kogu aeg otsaga Suur-Juhkentali tänava poole.
Üks salakorter oli neil Gildi tänaval. Sealsamas lähedal oli Sidepataljoni staap ja kasiino sama katuse all. Eks nad tulid ootamatult sisse ja lasksid neli ohvitseri maha. Mehed tukkusid muidugi,eks nad olid napsi kah võtnud, see oli hommikul pärast pühapäeva. Nad olid istunud laua taga.“
Mässujuht Jaan Anvelt aga kurtis hiljem oma nurjunud avantüüri õigustades: “Tankide vallutamise operatsiooni nurjumine lõi kõik meie plaanid segi Juhkentalis. Selle tõttu ei tulnud 10. polgust välja mehi, ei vallutatud allohvitseride kooli nagu see oli ette nähtud. Igal juhul oli tankide vallutamise nurjumine meie pealöögiks. Isegi me ei näinud ette, mis siis teha, kui see operatsioon nurjub. Seltsimehed olid nii veendunud, et tankide vallutamine toimub kindlasti.”
Tegemist on katkendiga Hanno Ojalo raamatust "Eesti tankid. Tankid Eestis 1919-2019", kirjastus Ammukaar.
