Mõni aasta tagasi jõudis Eestisse Bentley esindus ning juhuse tahtel sain ka mina sõita toona minu jaoks huvitavaimana tundunud mudeliga – Continental GT W12.

Paraku ei jäänud mulle sellest üürikesest sõidust erilise emotsiooniga mälestust – luksuslik ja kiire kindlasti, kuid kõik tundus kuidagi… ümar ja mittemidagiütlev.

Seekord aga saan luksuskupee uue generatsiooni esindaja omale pikaks nädalavahetuseks ning olen valmis ümber veendud saama.

Mugav ja praktiline?

Esmapilgul võiks arvata, et siia autosse mugavalt nelja inimese mahutamine on võimatu. Inimkatse sai siiski tehtud ning siinkohal tulevad abiks Bentley mõõdud – hoolimata minu silma jaoks täiuslikust kupeejoonest on tegu palju pikema ja laiema autoga kui arvata võiks.

Minu taha mahub 1.8-meetrine noormees, kaassõitja taha turvatool koos lapsega. Tõsi, kaassõitja peab natuke oma põlveruumi ohverdama, kuid neljakesi reisimine on täitsa võimalik! Eesistujate perspektiivist on uus Conti aga kõige mugavam auto, milles istunud olen.

Olude sunnil sattus proovisõit kokku ka võttega, mille käigus pidin pagasiruumi mahutama suure kaamerakomplekti, helitehnika ning kaamera stabiliseerimiseks kasutatavad rakmed. Nii kalli produktsiooniautoga pole ma vist varem võttel käinudki…

Hilisema arvustusvideo filmimise tarbeks kasutatud väike kaamerakomplekt, droon ja stabiliseeriv gimbal mahtusid loomulikult mängleva kergusega ära.

Kuidas see sõidab?

Continental GT on raske… Väga raske. Kaks ja veerand tonni massi peaks endast ju igakülgselt märku andma!

Näiteks eelmise põlvkonna GT puhul on mul siiani elavalt meeles see, kuidas saba suurel kiirusel pidurdades elama ja vibama hakkas.

Uus GT seda enam ei tee ning see stabiilsus meenutab vägisi reisirongi. Hoolimata keraamiliste pidurite puudumisest saab GT ka uskumatult hästi pidama – 100-0 võtab vaid 35 meetri kanti.

Samamoodi üllatav on see, kui maha liimitult auto kurve neelab. Mehaaniline haardumine on üks asi, tark nelikvedu loomulikult teine määrav faktor.

Eelkäija innustas küll sirgel gaasipedaali põhja litsuma, kuid vibav saba tuletas enne kurvi kiirelt meelde kiirust veelgi maha võtta.

Uustulnuk seevastu surub end jõuga füüsikareegleid eirates igast kurvist läbi ja jätab (teenitult!) mulje, et saaks ka kiiremini…

Ning lõppeks jääb mulje, et piiri lähedale ma ei jõudnudki – enne jõudsid euromärgid silme ees tilistama hakata ning jalg gaasipedaalilt veidi tõusta.

Sellegipoolest pakub kahe turboga W12 nii katkematut tõmmet, et kui ennast ei jälgi, piisab kümnest sekundist, et piirkiirusel sõitmisest saaks irratsionaalselt suur kiirus (rääkimata kriminaalsest).

Mina lasin end varahommikusel tühjal ja sirgel teel korra lõdvaks ning nägin elus esimest korda ära hoiatuse stiilis „Rehvirõhk pole suuremateks kiirusteks piisav“… Samas kiirusetunnetust ei mingit – ikka vaikne, ikka mugav, ikka stabiilne…

Bentley Continental GT pole küll esimene tümpsa, kes oma rasvavolte sedavõrd hästi varjab, kuid erinevalt paljudest teistest sarnastest masinatest teeb ta seda ilma nelikroolimiseta.

Conti puhul on rõhk hoopis toorel jõul, targal veojõu jagamisel ja aktiivvedrustusel. Tulemus on hämmastav – stabiilne, meeletult kiire ja igakülgselt loogikat eirav.