Uuringutulemused põhinevad ESA kosmoseteleskoobi Gaia kogutud andmetel, mis kogus infot Maast maksimaalselt 300 valgusaasta kaugel asuva 15 000 tähejäänuki kohta. Sellega kinnitatigi 50 aastat tagasi esitatud hüpoteesi, et jahtudes muutuvad tähed tohututeks kristallkeradeks.
Astronoom Pier-Emmanuel Tremblay sõnul on asi koguni nii, et lõppude lõpuks on pea terve universumi tähed kristalliseerunud. "Kümnete miljardite aastate pärast koosneb universum peamiselt ülitihedatest kristallkeradest," ütles ta Smithsonian Magazine'ile.
Põhjuseks on see, et kõik väiksed ja keskmised tähed, mille mass on maksimaalselt kuni kaheksa Päikese massi, muundavad ajapikku endas peituva vesiniku heeliumiks. Reaktsioonide tagajärjel tekkiv rõhk satub omakorda konflikti tähe tuuma gravitatsioonijõuga ning täht vajub iseenda raskuse all kokku.
See ei ole aga lõpp - täht hakkab seejärel uuesti soojenema ning alles olevat vesinikku põletama, muundudes ajapikku punaseks hiiuks. Kuna selleks ajaks on tähe temperatuur ülikõrge (pinnatemperatuur 2200-3200 C, atmosfääri väline temperatuur kuni 4700 C), muundatakse tuumas olev heelium ajapikku süsinikuks. Nii tekibki tähel süsinikust ja hapnikust koosnev tuum, täht ütleb oma välisest massist lahti ning alles jääb valge kääbustäht.
Valged kääbustähed aga ei jahtu lihtsalt maha, vaid hakkavad hoopis uuesti energiat tootma, sel korral ammutades seda kristalliseerumisprotsessidest. "Me nägime tervet hulka valgeid kääbuseid, mida üldiselt ei peeta arengult normaalseks. Me mõistsime, et tegu ei ole erilise valgete kääbuste populatsiooniga, vaid hoopis 50 aastat tagasi ennustatud kristalliseerumis- ja jahtumisprotsesside tulemusega," selgitas Tremblay.
Kuigi mõned teadlased arvavad, et uurimisrühm ei saanud kuidagi koguda infot kristalliseerumisprotsessi käigus tekkinud energia kohta, kuna selle hulk on niivõrd väike, väidab Tremblay, et neil on olemas tõendid nii soojuse eraldumise kui ka energia tekkimise kohta. Teadlaste hinnangul on selle tekkepõhjuseks hapniku esmane kristalliseerumine, mille tagajärjel see tähe tuuma settib. "See surub omakorda süsinikku ülespoole," ütles Tremblay. Selle tagajärjel muundub gravitatsiooniline potentsiaalne energia kineetiliseks energiaks ning hõõrdumise tagajärjel eraldub soojus.
Kuna nüüd teavad teadlased paremini, kuidas ja miks tähed kristalliseeruvad, saavad nad kasutada neid mudeleid paremini tähtede vanuse määramiseks. Samas tõdetakse, et mudelid peavad olema täpsemad ning laiaulatuslikumad.
Selleks, et Päike aga hiiglaslikuks kristallkuuliks muutuks, läheb veel aega - teadlaste hinnangul läheb viis miljardit aastat selle valgeks kääbuseks muutumiseks, sealt läheks veel omakorda viis miljardit aastat, et Päike kristalliseeruks.
