Robotitel kulus üle kuue kuu, et arvutiprogrammis loodud 3D-joonis 4,5 tonni kaaluvaks tõelisuseks muuta. Plaanide järgi peaks sild tänavu oma kohale saama, ja kui see on nii, on see järjekordne veenev tõend 3D-printimise võimalustest.

Ühest küljest võimaldab tehnoloogia luua keerukaid vorme; tavapärasel viisil olnuks kurvilist silda raske valmistada. Ühtlasi näitab sild kujukalt, et 3D-printimine pole enam lihtsalt pisikeste plastesemete kiht kihi järel printimine, millega tegeleb ainult väike rühm tõelisi entusiaste. Unikaalsed väärismetallidest ehted, kõrgtehnoloogilised mikroskeemid, komplekssed mootoridetailid, vastupidavad raketidetailid ja isegi inimese keha koed – neid kõiki saab vajadust mööda printida. 3D-printimine pole enam ulme, vaid järgmise tööstus­revolutsiooni üks alustalasid.

Amsterdami kanali jaoks jalakäijate silla valmistanud hollandi firma MX3D laiem eesmärk on samasugune kui paljudel teistel uutel ettevõtetel, mis 3D-printimisel põhinevaid tootmismeetodeid kasutavad. Neid meetodeid kutsutakse kokkuvõtvalt kiht­lisandustehnoloogiaks.

Sel tehnoloogial on tohutud eelised ja see võib paljuski traditsioonilistest võtetest mööda minna. 3D-printeris võib kolmemõõtmelise joonise muuta käegakatsutavaks esemeks üksnes nupuvajutusega. Nende printeritega saab valmistada väga keerukaid struktuure, mille teistsugune loomine oleks sootuks võimatu. Näiteks saab ühes tükis printida objekte, mis on liikuvate detailidega ühendatud. Tootja saab disai­nides suurema vabaduse ja toote ühe kompo­nendi detailide arvu saab märkimis­väärselt vähendada. Pealegi saab tooteid valmistada lihtsamini, tugevamana ning toorainet kokku hoides, sest 3D-printerid kasutavad materjali väga täpselt nendes kohtades, kus seda vaja on.

Loe lähemalt jaanuari Imelisest Teadusest!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena