Lihavõttesaar on hästi tuntud oma omapärase rituaalse arhitektuuri, eriti arvukate kivikujude moai’de ja neid toetavate monumentaalsete platvormide ahu’de poolest. Teadlased on juba ammustest aegadest mõtisklenud selle üle, miks iidsed inimesed need oma kohale saarel püstitasid, võttes arvesse, kui palju aega ja energiat selleks pidi vaja minema, vahendab Science Daily.
Teadlaste meeskond, kuhu kuulus Binghamptoni ülikooli antropoloog Carl Lipo, kasutas kvantitatiivset ruumimodelleerimist, et uurida potentsiaalseid suhteid ahu’de asukohtade ja elatisallikate – põllumajanduslike ja mereressursside ning mageveeressursside vahel, mis on Rapa Nuil kõige kriitilisema tähtsusega. Tulemused viitavad sellele, et ahu’de asukohti saab seletada nende lähedusega saare piiratud mageveeallikatele.
„Vee kättesaadavuse (või selle puudumise) küsimust on Rapa Nuil/Lihavõttesaarel töötanud uurijad tihti maininud,” ütles Lipo. „Kui me hakkasime uurima hüdroloogia detaile, hakkasima märkama, et ligipääs mageveele ja kujude asukoht on omavahel tihedalt seotud. See ei olnud silmnähtav ringi kõndides – et vesi ilmub rannikul välja mõõna ajal, ei nähta tingimata selgeid viiteid veele. Aga kui me hakkasime vaatama piirkondi ümber ahu’de, leidsime, et need asukohad on täpselt seotud kohtadega, kus mage põhjavesi välja ilmub, suuresti hajutatud kihina, mis voolab välja veepiiril. Mida rohkem me otsisime, seda järjekindlamalt me seda mustrit nägime. Ilma ahu’de/moai’deta kohtades ei olnud magevett. Muster oli vapustav ja üllatav, kui järjekindel see oli. Isegi kui me leiame ahu’sid/moai’sid saare siseosas, leiame me lähedal joogiveeallikaid.”
„Paljud uurijad, sealhulgas meie ise, on ammu spekuleerinud seoste üle ahu’de/moai’de ja erinevate ressursside, näiteks vee, põllumajandusmaa, heade mereressurssidega piirkondade ja nii edasi vahel,” ütles juhtiv autor Robert DiNapoli Oregoni ülikoolist. „Neid seoseid ei oldud aga kunagi kvantitatiivselt katsetatud ega näidatud, et need on statistiliselt olulised. Meie uuring esitab kvantitatiivse ruumimodelleeringu, mis näitab selgelt, et ahu’d on seotud mageveeallikatega viisil, millega nad ei ole seotud muude ressurssidega.”
Arizona ülikooli esindaja Terry Hunti sõnul räägib monumentide lähedus mageveele meile palju saare iidsest ühiskonnast.
„Monumendid ja kujud asetsevad kohtades ligipääsuga saarlastele igapäevaselt kriitilisele ressursile – mageveele. Sel viisil peegeldavad saarlaste jumalikustatud esivanemate monumendid ja kujud, kuidas põlvkonnad jagavad võib-olla igapäevaselt omavahel kesksel kohal olevat vett, aga ka toitu, pere- ja ühiskondlikke sidemeid ning kultuurilist pärimust, mis tugevdas teadmisi saare ebakindla kestlikkuse kohta. Ja see jagamine viitab kriitilisele osale saare paradoksi seletamisel: vaatamata piiratud ressurssidele olid saarlased edukad tegevusi, teadmisi ja ressursse jagades üle 500 aasta, kuni kontakt eurooplastega rikkus elu võõraste haiguste, orjakaubanduse ja teiste koloniaalhuvide hädadega.”
