Haavata saada on mõistlikum päeval, sest öösel saadud vigastused paranevad aeglasemalt
Hiljuti teadusajakirjas Science Translational Medicine avaldatud uurimustulemused näitavad, et vähemalt haavu parandab keha tegelikult märksa kiiremini juhul, kui haavad on saadud päevasel ajal, mitte öösel. Põhjus peitub viisis, kuidas elutalitluste ööpäevarütmid e nn tsirkadiaanrütmid juhivad rakkude talitlust.
Varem arvati, et tsirkadiaanrütme kontrollib ainuüksi aju hüpotalamuses e tundekühmualumikus „tiksuv“ n-ö peataktgeneraator, kuid nüüd usuvad teadlased, et bioloogiline ajaarvestus toimub kõigis keharakkudes.
2017. aastal uurisid Cambridge’i ülikooli teadlased seda, kuidas fibroblastideks nimetatavate rakkude reaktsioonid muutuvad vastavalt päevaajale. Kui organism saab haavata, liiguvad need rakud vigastatud piirkonda ja hakkavad tootma taastumist soodustavaid valke nagu kollageen, mis aitavad kahjustatud kudesid taas üles ehitada.
Nende „kiirreageerijate“ tõhusus sõltub aga vahetult valgust, mida nimetatakse aktiiniks — kui aktiini pole piisavalt, väheneb fibroblastide liikuvus. Aktiini taset organismis määrab tsirkadiaan-ajastus. Tuleb välja, et sarnaselt meile endile alluvad ka need naharakud öö ja päeva vaheldumise tsükli diktaadile.
Laboratooriumis katseklaasis ja hiljem elus hiirte peal läbi viidud katsed viitasid samale nähtusele: parenemine toimus kiiremini, kui vigastus oli saadud ärkvelolekuperioodil.
„Oleme kehakella öö- ja päevaperioodide vahel järjekindlalt täheldanud umbes kahekordset erinevust haavade paranemise kiiruses,“ selgitas uurimuse juhtiv autor molekulaarbioloog John O’Neill.
O’Neill märkis ka, et uurimuses kirjeldatud reaktsioone on võimalik manipuleerida. „Me saame nii rakkudes kui elavates hiirtes kutsuda esile kudede paranemise reaktsiooni, jättes rakkudele mulje, et parasjagu on tegelikust erinev päevaaeg — näiteks lülitades valgustuse sisse öösel ja välja eri aegadel päeva jooksul, nagu katsetes hiirtega, või kasutades bioloogilist kella mõjutavaid ravimeid, nagu laboratoorsetes eksperimentides.“
Põletushaavadega patsientidelt kogutud kliiniliste andmete analüüsimisel avastasid uurijad rabava erinevuse ravi tulemustes.
Öisel ajal (mida määratleti perioodina kella kaheksast õhtu kella kaheksani hommikul) saadud põletushaavade tõhus paranemine võttis keskeltläbi 60% rohkem aega kui samasuguste, ent
päevasel ajal saadud põletuste paranemine; täpsemalt paranesid öised põletushaavad keskmiselt 28 päeva jooksul, päevased aga ainult 17 päeva jooksul.
„Lisaks võimalusele selgitada välja uusi medikamentoosse ravi sihtmärke võib olla võimalik suurendada ka juba kasutusel olevate raviviiside tõhusust, muutes päevaaega, mil neid rakendatakse,“ kommenteeris uurimuse võimalikke järelmeid üks autoreist, Manchesteri ülikooli hingamisteede haiguste spetsialist John Blaikley.
