PPA patrullsõidukite eest vastutaja: "Oleme praeguseks jõudnud nii kaugele, et meil on parimad võimalikud autod."
Korrektne, asjatundlik ning soliidse väljanägemisega politseipatrull on üks Eesti riigi praegustest nägudest, mida märkavad inimesed mujalgi maailmas. Politseimissioonil Sloveenias paistsid meie politseinikud positiivselt silma igas mõttes.
Lähinaabrite kolleegidki kiidavad meie politsei varustust. Patrullauto on selle kuvandi lahutamatu osa, sest mis oleks politseipatrull ilma korraliku autota. Teekond ideaalse patrullauto poole kulgeb kohati üle kivide ja kändude, kuid PPA sajandal sünnipäeval patrullitakse tänavatel korralike ja ilusate autodega ning minna saab ainult veelgi paremaks.
PPA autod sõidavad aastas kokku ligikaudu 20 000 000 kilomeetrit. See on jämedalt võttes 25 korda Kuule ja tagasi. Nii suur hulk kilomeetreid tähendab hiiglaslikku logistilist ülesannet nii Kristo Lensmendile, kes on maismaasõidukite teenuse planeerija, kui ka Kristjan Toomile, kelle vastutusala on kõige muu kõrval autodes kaasa sõitev varustus. Need kaks meest loovad PPA autopargi, tagavad vajaliku varustuse ning hoolitsevad selle eest, et autod oleksid korras, nüüdisaegsed ja parimad võimalikud.
Saja aastaga nullist kangelaseks
Vanemad olijad meenutavad ikka värskelt uuesti vabaks saanud riigi politsei köögipoolt 90ndail: suvalise mõõduga kottis politseivorm ja varustuse puudus, pingeline aeg ühiskonnas ning loomulikult autopark, mida iseloomustas nõukogude režiimist jäänud segadus.
Meie päevil kõlab see jaburalt, aga Eesti politsei algusaastail, vahetult pärast Vabadussõda politseil transpordivahendeid ei olnud ning loota tuli kiiretele jalgadele ja talvel suuskadele. Siis tulid hobused ning jalgrattad. 1926. aasta paiku hakkasid ilmuma esimesed sõiduautod, kasutati palju ühissõidukeid.
Taasloodud politsei alustas miilitsalt üle võetud autopargiga, milleks olid peamiselt UAZid ja Ladad. Esimesed mõnikümmend Lääne sõidukit saadi naabritelt Soomest, Rootsist ning Saksamaalt. Needki olid vanad, mis meie politseile hädaga veel sobisid. 1994. aastal soetati esimesed uued autod: Opel Astrad ja Suzuki Vitarad. Vanemad olijad PPAs meenutavad, kuidas taasloodud politsei algusaastail tuli patrullis käia oma riietega ning mõned miilitsalt üle võetud autod olid nii kehvas korras, et neid tuli näiteks parkida alati kõrgemale, et pärast oleks lihtsam käima lükata. Raamatujagu lugusid võib rääkida autode parandamisest käepäraste vahenditega.
Praeguseks on PPA sõiduautod kuni viie aasta vanused ning nende kasutus lihvitud optimaalse lähedale. Autopark on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis, sest tehnika areng on tohutu kiire. Kuid see pole olnud kunagi nii uudne kui nüüd politsei sajandal aastapäeval.
Igaks vajaduseks kõige parem sõiduk
Suurem osa PPA sõidukeist on nüüdisajal liisingus. See pole odavaim lahendus autoparki luua, kuid praegu kõige mõistlikum. Just tänu liisingule on tagatud see, et meie politsei autod vahetuvad teatud perioodi möödumisel. „See tähendab ühest küljest, et tehniliste rikete tõenäosus ja remondikulu vähenevad. Teisest küljest on tagatud alati kõige uuema turvavarustusega sõidukid. Vähetähtis pole ka puhtamad heitgaasid ning seeläbi puhtam linnaõhk,” rääkis Lensment.
Selle aasta alguses otsustati uued maismaasõidukite standardid, mis tähendab, et igaks tööks on olemas optimaalseima sõiduki kirjeldus. Patrullauto on kõige tähtsam ja peab olema seetõttu kõige parem. Igapäevasemaid transpordivajadusi saab väga hästi lahendada tavalisemate ning lihtsamate sõidukitega.
Iga ametnik peab tegema oma tööd ja iga sõiduk peab tegema oma tööd: SARi vajadused on erinevad, liiklusjärelevalve ja kesklinna patrulli vajadused on erinevad, maakonnas on omamoodi. Piirivalve on sootuks teistsuguste vajadustega. Välja on töötatud põhimõte, et patrullsõidukid on suurema keskklassi nelikveolised ja automaatkastiga sõiduautod, mis tänapäeva Eestis on peamiselt Škoda Superbid. Patrullide kasutuses on ka väikebussid VW Transporterid ja MB Vitod.
„PPA-l on välja kujunenud üsna detailne kompetents autode alal, sest igaks uueks liisinguperioodiks koostatakse detailne autode tehniline kirjeldus, mis võtab arvesse nii teiste riikide kogemusi, politseipatrulli tagasisidet kui ka uusimaid tehnoloogilisi lahendusi. See on kompromisside kunst, aga kindlasti oleme praeguseks jõudnud nii kaugele, et meil on parimad võimalikud autod,” rääkis Lensment.
Patrullsõiduk peab olema väga hea
Patrullisõiduk ei ole pelgalt transpordivahend, mis politseinikud ühest punktist teise viib. See on liikuv kontor. On neidki, kes nimetavad Škoda Superbi priiskamiseks, sest kogu töö saaks ära teha ka Dacia Loganiga. „Muidugi saaks, aga ilmselt politseinike tervise ja motivatsiooni hinnaga,” lausus Toom.
„Reaalsus on aga see, et patrullsõiduk töötab keskmiselt 18–22 tundi ööpäevas ning politseinikud on autos enamiku ajast. Kaasa sõidab pagasiruumitäis varustust, politseinikud peavad autos istuma relvavöö ja kuulivestiga ning lisaks peavad sinna ära mahtuma ka kliendid. Seepärast ei hangi PPA enam patrullsõidukiks Škoda Octavia suuruseid autosid, sest kõik vajalik ei mahu nendesse ära. Kasutuses olevad vahetuvad tsükli lõppedes suuremate vastu,” kirjeldas Lensment.
Patrullis käivate sõiduautode varustuses on tugirelva hoidja, pagasiruumis riiulite süsteem, autoga sõidab kaasa sundpeatamisvahend, suur tulekustuti ning lamp, samuti kiivrid, kilbid ja tugirelv. Tööd aitab teha e-politsei, rääkimata raadiojaamast ning märgutuledest. Tänapäeva autodel on LED-lisatuled ja videoregistraatori süsteem, mis filmib nii ette- kui ka tahapoole. Nimekiri ei ole ammendav. Bussid on täiesti teine ooper. Lisaks eelnevale on neis kinnipidamisruum ja hästi varustatud tööruum. Ühiskond on nii palju muutunud ning politsei töö iseloom koos sellega.
Nüüdseks on kõigil uutel patrullsõidukitel automaatkast. Nelikvedu on praegu ainult sõiduautodel, kuid lootus on ühel hetkel öelda sama busside kohta. Nelikvedu on reaalne vajadus, et tulla toime ka nende talviste ilmastikuoludega, mil tavainimestel soovitatakse autod koju jätta. Pealegi viivad väljakutsed patrulle kohati kõige ootamatumatesse kohtadesse – põgeneja putkab ikka sinna, kus tagaajajaid on lihtsam maha raputada.
Automaatkast ei ole pelgalt politseinike mugavuse pärast. Käsikastiga oskavad kahtlemata kõik sõita, aga kolmandat kätt märgutulede, helisignaalide ning raadiojaama kasutamiseks näiteks tagaajamise situatsioonis ei ole inimestele veel kasvanud.
Unistused muudavad maailma
„Kunagi tehti tööd ainult selle informatsiooni järgi, mida saadi raadio teel juhtimiskeskusest. Veel kümmekond aastat tagasi oli meil ilus unistus, et patrullautodes oleks online-infosüsteem, mis võimaldaks kus tahes Eesti paigas teha samasuguseid päringuid ja toiminguid, nagu saab teha kontorilaua taga andmebaasides,” sõnas Toom. Nüüd on igas politseisõidukis e-politsei, mis tagab
selle, et sündmuskohale jõudval patrullil on olemas suur osa vajalikust infost või on see andmebaasidest lihtsalt päritav. Sündmuste lahendamise ja info saamise kiirus on hoopis teisest klassist.
Võib öelda, et praegu tegeldakse peenhäälestusega, et töö oleks veelgi efektiivsem. Järgmine märgatavam samm on väärtegude menetlemise kiirendamine. Uuel aastal käivitub uus rakendus, mis võimaldab rikkumise patrullautos vormistada mõne minutiga. See ongi suund, kuhu politsei praegu liigub – suurem efektiivsus ja kiirus. E-politsei teeb võimalikuks selle, et uute ülesannete lisamiseks ei pea süsteemi iga kord uuesti arendama ja ehitama. See on arvuti, kuhu me arendame tsentraalselt uued rakendused, mis on pärast väljatöötamist kohe igas patrullautos e-politsei süsteemis korraga saadaval.
Patrullsõidukite areng võiks Toomi väitel liikuda selles suunas, et meil oleks ühel hetkel n-ö tark politseisõiduk. „Tark politseiauto oleks võimeline tuvastama 3600 enda ümber asju ning ka rikkumisi. Tagaotsitavate inimeste ja sõidukite leidmisel oleks see suur samm edasi, sest politsei ei saa ega jõuagi kõiki möödujaid kontrollida,” märkis Toom. „Sõidukite numbrituvastus, foori tule tuvastus on iseenesest karbitoode juba meie päevil, aga kõik jääb praegu eelarve taha kinni. Selline funktsionaalsus maksab umbes 5000 eurot auto kohta, mis on liiga kallis.” Näiteks on Inglismaal automaatsed numbrituvastussüsteemid laialdaselt kasutusel.
Ideid Toomil jätkub. Ta räägib droonidest, mida saaks õhku tõsta keerulisemates sündmuskohtades. Siis poleks isegi taevas enam piir. Sama mõtte osa on ka live-video edastamise võimalus patrullsõidukist. „Ma ei räägi mitte ainult droonipildist, vaid ka sellest, et autos oleks kaamerad, mille pilte võiks edastada teistesse sõidukitesse ja juhtimiskeskusesse. See annaks toimingutele uue kvaliteedi,” unistas Toom.
Ideaalmaailmas oleks vaja nutikamaid ja üha paremaid sõidukeid, aga soove on alati rohkem kui võimalusi. „Unistame spetsiaalselt politsei sõidukitesse mõeldud tehnikast. Pean silmas näiteks videoregistraatoreid. Meil on nii ette- kui ka tahapoole pilti salvestav registraator kõigi uute autode varustuses, aga need on tavalised, millel on osa funktsioone puudu,” selgitas Toom.
Kõike saab paremaks
Kuigi aeg-ajalt tundub, et PPA-l on juba parim võimalik patrullauto kontseptsioonina olemas ning tasapisi tuleb reaalsuski sellele järele, siis leidub ikka erinevaid väikeseid nüansse, mida me teiste riikide politseist juurde õpime, tagasisidena teada saame või ise tähele paneme. „Üks värskem liigutus on iseenesest pisiasi, aga efekt on suur – kollaste helkurribade lisamine patrullautode küljele. Saime inspiratsiooni Soomest ja Inglismaalt. Need eristavad patrullsõidukit muudest politseisõidukitest. Kollased kaldtriibud on kõigil uutel patrullsõidukitel, et see oleks paremini nähtav. Igas olukorras ei saa ega pole vajagi kasutada märgutulesid, kuid nähtav peab ikkagi olema,” selgitas Toom.
Kõrvaltvaatajale tundub kõik lihtne – võtad helkurriba ja kleebid auto külge. Tegelikult on praegu nähtava tulemuse taga palju erinevaid kavandeid ja proove ning aastatepikkune lihv. „Kas kasutada ruute või triipe, kollaseid või valgeid, kitsaid või laiu ribasid – kõiki variante on analüüsitud. Kuna meil kogemus puudus, samuti kleebiseid tarnivatel koostööpartneritel, siis tuli katsetada erinevate helkurmaterjalidega ning isegi õige tooniga kollase leidmine oli väljakutse,” meenutas Toom. „Nüüdseks on meil olemas kaldtriip, mis täidab oma ülesannet ja näeb soliidne välja.”
GPS-süsteemid hakkavad live-informatsiooni edastama
Kuna autod muutuvad üha kallimaks nii hindade loomuliku kasvu kui ka lisanduva varustuse tõttu, aga eelarve jääb piiratuks, siis on PPA autopargi haldamise lahutamatu osa korrektne plaanimine ning ressursi suunamine. Selleks on vaja täpset infot selle kohta, kes ja kui palju autot kasutab, et otsustada optimaalne sõidukite arv. Patrullautod on kaardil niikuinii, aga peale hetkeasukoha info sealt muud ei saa. Seepärast on kõigile PPA autodele paigaldatud eraldi GPS-süsteemid, mis kuvavad lisaks auto asukohale ka reaalajas autoga toimuvat.
„GPS-süsteem annab plaanimise vaates info, kui palju kusagil struktuuriüksuses sõidetakse, st vastab küsimusele, kui palju me autot tegelikult tarbime. Selle info põhjal hindame, kas autoparki on vaja ja võimalik ümber jagada,” selgitas Lensment. Kindlasti ei ole see kellegi kiusamise pärast, vaid ikka selleks, et hoida kokku sealt, kust saab, ning suunata ressurssi sinna, kus seda kõige rohkem vaja on – patrullsõidukitesse. Mõni asi läheb süsteemi toel lihtsamaks ka kasutaja jaoks. „Näiteks kaovad ära sõidulehed. Isegi tankimise info hakkab liikuma automaatselt. Auto saab aru, kui teda on tangitud, ja süsteem salvestab info,” lisas ta.
Sarnaseid käike on tehtud teistes riigiasutustes. Maanteeameti näitel kukkusid ametiautode kilometraažid korralikult. „Iga uue asjaga harjumine võtab aega. GPS tekitab küll pingeid, kuid see on tänapäeva maailmas mõneti paratamatus. Süsteemiga käib kaasas e-sõidupäeviku funktsionaalsus ja maksustamise seisukohalt on tähtis, et autosid kasutataks üksnes ja ainult ametisõitudeks. Kuid ennekõike saame sealt teenuse parimaks plaanimiseks sõidukite reaalse kasutuse andmed. Üksuse juhtidel läheb ka lihtsamaks. Nad peavad teadma, kus nende autod sõidavad, ning süsteem aitab seda tagada,” selgitas Lensment.
Meil pole midagi häbeneda
Võib juhtuda, et mõne aja pärast liigub PPA tagasi omandiautode poole, kuid muutuvas (auto)maailmas ei pruugi see olla parim variant. Meie aja auto ei ole enam nii vastupidav kui varem. Kuid kas ta peabki olema, sest tehnoloogia arengu tõttu vananeb igasugune auto moraalselt umbes viie aastaga.
Küll on kindel see, et politseiametniku ja sõiduki side ei vähene, vaid kasvab ajas. Kui vaadata, kuhu ja kuidas on autod ning neis olevad süsteemid arenenud kümne aastaga, võib ka kõige pessimistlikum vaataja näha trendi, kus uus tehnoloogia ning IT-süsteemid on politseiametniku käepikendus, abimees, silmad ja kõrvad. Miks peakski see olema teisiti? Kui midagi juhtub, siis on politseinikud need, kes esimesena sündmuste keerisesse jooksevad.
Eesti politsei sõidab sajandal aastal läbi aegade kõige paremate patrullautodega. See ei ole priiskamine, kui me tahame, et hädaabikõnele reageeritaks kiiresti ja pädevalt. Turvalisuse loomise võrdne osa tänapäevases maailmas on nii politseiametnike pädevus ja füüsiline vorm kui ka auto ning varustus. Kõiges selles pole saja-aastasel Eesti politseil küll mitte midagi häbeneda ei Eesti ega ka ülejäänud Euroopa ees.
