Eksperiment: kas postituse "vihakõneks" märkimine toob kaasa ka sotsiaalmeediakeelu?

Augustis võtsin ette ühe pikaajalise eksperimendi - lõin Facebooki postituse, mida palusin sõpradel ja tuttavatel vihakõnena märkida, et näha, kuidas Facebooki saladuslikud vihakõne tuvastamise jõud toimivad. Esmased tulemused on paljulubavad.

14. augustil tegin Facebooki postituse, mille tekst oli järgnev: "See on üks täiesti tavaline postitus, kuid ajakirjanduslikule eksperimendile kaasa aitamiseks võiksite selle märkida vihakõneks. Kui olete märkimisega ühele poole saanud, siis võite mulle sõnumitesse teada anda või siia alla kommenteerida."

Ja inimesed andsid mulle teada - kokku märkis postituse vihakõneks vähemalt 31 inimest (vähemalt nii palju kui mulle teada anti), tegelik märkijate arv ei ole mulle teada, kuna Facebook seda mitte kuidagi ei näita. Samuti pole sotsiaalmeediarakendus ei mulle ega ka märkijatele praeguse seisuga teada andnud, kas postitust kontrollitakse, missugused on tehtud otsused või üldse midagi muud. Postitus ripub Facebookis jätkuvalt edasi ning mingisuguseid nähtavaid tagajärgi sellel ei ole.

Mida see võib tähendada?

Postituste vihakõneks märkimine on tänapäeval üha levinum probleem, kuna tihti märgitakse vihakõneks see, mis inimestele lihtsalt ei pruugi (poliitiliselt) meeldida. Näiteks on korduvalt sotsiaalmeediast keelu saanud Varro Vooglaid, kes - nagu ka Facebook tõdenud on - on vähemalt ühe korra keelu saanud ka ettevõttepoolse vea tõttu. Milles see viga täpselt seisneb, Facebooki esindaja täpsustada ei taha.

Probleemi võimendab veelgi see, et tegelikult ei ole Facebookis olemas mingeid konkreetseid juhiseid (vähemalt mitte selliseid, mida tavainimesele näidatakse), mis ütleks konkreetselt, mis kvalifitseerub vihakõneks ja mis mitte. See jätab palju ruumi tõlgendamiseks, kuid Facebooki otsused on kui kõrgel olev kohtuvõim - kui oled juba keelu saanud, on sellele apellatsiooni esitamine pea võimatu. Keeld on keeld ning Facebook tavainimesega (ega ka ajakirjanikuga) valdavalt ei suhtle.

Samas on ilmselt ka kasutatavad süsteemid erinevad - kui suuremate keelte puhul on võimalik kasutada tehisintellekti ning nn "ohtu märkivate" sõnade masintuvastust, siis eesti keele puhul seda ilmselt võimalik teha ei ole. Tähendab, võimalik võib-olla oleks, kuid mitte väga (majanduslikult) otstarbekas. Kuna Facebook aga mingisugust infot ei jaga, kuidas nende ettevõttes selliste postituste tuvastamine käib, ongi tegemist valdkonnaga, kus on palju spekulatsioone ning väga vähe reaalset infot. Just see ajendas mind ka antud eksperimenti tegema.

Saladuslik tööpakkumine

Laias laastus võib sellel, et ma siiani ei ole Facebookist keeldu saanud, olla kolm tegurit - liiga vähene aeg, liiga vähe vastaseid (postituse märkijaid) või see, et keegi Facebooki kontoris või mõnes teises ettevõttes, kellelt Facebook teenust ostab, loeb eestikeelseid kommentaare üle. Ise pean kõige tõenäolisemaks viimast, vähemalt täna. Varem oleks ma pigem uskunud esimest või teist varianti, selgitan miks.

Töömaailma Facebookis LinkedInis kirjutas mulle oktoobris värbaja Iirimaalt ning pakkus mulle tööd. Nimelt tegelevat nende ettevõte sellega, et otsivad Iirimaal asuvasse klienditeeninduskeskusesse eesti keelt oskavat töötajat, kelle ülesanne on üle vaadata sotsiaalmeediapostitusi ning hinnata, kas need on sobilikud või mitte.

Värbaja ei tahtnud kahjuks avaldada, millisele ettevõttele inimest otsitakse ning millise töökohaga täpselt tegu on. Arvestades aga, et suurem osa Eesti sotsiaalmeedialiiklusest toimub just Facebookis, võib aimata, et just sinna inimest otsiti. Konkurss on praeguse seisuga kahjuks lõppenud ning ka töökuulutus on internetist kadunud. Seega võib juba praegu istuda Iirimaal inimene, kes meie kõigi Facebooki postitusi üle loeb ning vaatab, et seal midagi vastuolulist ei oleks.

Tulles aga tagasi artikli pealkirjas püstitatud küsimuse juurde, siis saab hetkeseisuga öelda ainult üht - tuleb veel oodata. Arvestades, et näiteks Vooglaiu juhtumi puhul jäi postituse tegemise ja keelu vahele umbes pool aastat, tasub mul enne hõiskama hakkamist kindlasti veel paar kuud mööda saata.