Kas mõtteid on võimalik lugeda?

Aastaid tagasi võis selline küsimus kõlada pigem ulmeliselt ning kuuluda paranormaalse valdkonna alla. Viimaste aastakümnete ülikiire tehnoloogia arenguga muutub mõtete lugemine iga päevaga üha enam reaalsuseks. Ilmselt oleks kohane kohe alguses öelda, et tasub eristada teaduslikke püüdlusi mõtete lugemisel, ning seda pendlite ja trummidega tehtavat maagiat, mida võib näha „Selgeltnägijate tuleproovis“. Käesolevas kirjutises keskendun neist esimesele, mida teadlased kutsuvad vaimse seisundi ajust väljalugemiseks, ning mis toob kokku arvutiteaduse ja neuroteaduse.

Arvutit annab õpetada aju lugema
„Kuidas see siis töötab?“ võiks siinkohal küsida. Peamine idee seisneb selles, et inimese aju aktiivsust mõõdetakse fMRI (funktsionaalne magnetiline resonantsi kuvamine) või mõne teise ajukuvamise meetodiga (elektroentsefalograaf (EEG), magnetentsefalograaf (MEG)) sellal, kui ta mõtleb millelegi kindlale või vaatab midagi. Seejärel edastatakse saadud andmestik arvutiprogrammi, mis püüab olla võimalikult täpne saadud sõnumi lahtimuukimisel, kasutades selleks spetsiaalseid masinõppe algoritme. Kuid, nagu me teame, algoritmid ei mõtle asju lihtsalt ise välja – neid tuleb õpetada. Selleks viiakse läbi mitmekümneid (isegi sadu) õppesessioone, kus säärane mõtetelugemisalgoritm õpib, missugune näeb ajuaktiivsus välja teatud asjale mõeldes.