Vähem plära, pikem samm ehk räägime autondusest ilusas eesti keeles!
Kui tahta, saab palju paremini ja ilusas eesti keeles asju ümber öelda. Artikkel pakub värskendavat lugemist igaühele, keda autondus köidab, ja ka kõigile neile, kellele ilus emakeel armas.
Autonduse oskuskeele, lühemalt, autokeele arendamisel on ikka püütud kinni pidada eesti oskuskeelearenduse peamisest põhimõttest – oskussõna vastaku võimalikult täpselt mõistele, mida ta tähistab, ja olgu lühike. (Tiiu Erelt ütleb oma Terminõpetuses selle kohta nii: „Ideaal on õigesti orienteeriv ent lühike termin“).
Lugeja võib küsida, et mis suur tarkus see siis nüüd oli? Tegelikult on siin vähemalt kaks olulist asja, mille üle tasuks järele mõelda igal autoasjandusest rääkijal-kirjutajal, ja mis tegelikus oskuskeeletöös nii lihtsad polegi.
Esimene keerukus on see, et oskussõna peab olema mõiste tabav tähis, mitte selle määratlus või olemuse ümberjutustus.
Pikk pajatamine on muidugi alati lihtsam ja kergem kui lühike ja tabav ütlemine (vrd nt veojõukontrollisüsteem – kaapeväldik).
Kui püüame olla kavalad kui porikärbsed – et teeme pikast pajatusest pärast tähtlühendi (nt VJKS), siis on see sohk: sai küll lühike, aga ei kvalifitseeru terminiks. Sest ei kõnele (ei ütle midagi mõiste sisu kohta). Või täpsemalt – kõneleb vaid sellesama pika pajatuse kaudu, mida pidi asendama.
Need (k)(l)ohutavad täheühendid ja jupphaaval eestindamised
Ja kõneleb hoopis vähe, kui pajatus oli võõrkeelne. Nii aga siinmail paraku ongi: VJKS-i ju pole, on vaid TCS, TRC ja ASR.
(Samalaadseid tummi kolmikuid on veel palju – ESP ja FDR koos ESC ja DSC-ga, EDL ja EDS, BAS ja EBA koos EBSiga, ECU ja EDC, EBV ja EBD … jne jne – ABS-ist ehk ABV-st rääkimata.)
Mõni autoportaal üritab õpetada inimesi selles valdavalt inglise- ja saksapõhjalises abrakadabras orienteeruma, aga see on võrdlemisi lootusetu ettevõtmine.
Targem on neid eestikeelses suhtluses vältida ja kasutada seadiste kohta termineid, mitte nende häda-aseaineid. Ka elu on näidanud, et ühe ABS-i seedime ehk kuidagiviisi ära, aga suurem osa lühendiprügist jääbki prahiks.
Teiseks tuleb, kummaline küll, rääkida sellest, et isegi pikad pajatused, pärinegu nad kasvõi vahvalt välismaalt, ei taba tihtilugu mõiste tuuma. Metsa läheb asi siis, kui võõrkeelne termin tõlkimise asemel „pannakse ümber“ naiivselt jupphaaval pusides.
