Videomänguarvustus | Pokémon: Let’s Go, Pikachu! – armastatud sari lõpuks ometi suurel konsoolil
Üks nendest oli loomulikult „Pokémon“, kus nooruke uljaspea Ash Ketchum, endal sära silmis, lubas kõik erinevad maailma pokémonid pallidesse vangistada ja neid siis maailma parimate võitlejatega kähmlema sundida. Ikka selleks, et ise maailma parimaks saada, kirjutab ajaveeb M Kuubis.
Tegelikult seikles tegelane, kellel Ash põhines, juba paar aastat varem Nintendo Game Boyl ilmunud „Pokémon Blue“ ja „Pokémon Red“ nimelistes mängudes.
Aga kuna multikasari „Pokémoni“ populaarsuse meeletu kiirusega kasvama pani, vorbiti kiirelt mängust ka uus versioon nimega „Pokémon Yellow“, mis kasutas multikast populaarseks saanud tegelasi, nimesid ja andis peategelasele tavapärase vee-tule-rohutüüpi loomakese valimise asemel mängu alguses hoopis kaaslaseks teleekraanilt tuntud supernunnu kollase elektrihiire Pikachu.
Ja muu on juba ajalugu. Sari aina jätkus, mänge vorbiti ka juurde, toodeti pikki joonisfilme... ja fännid aina sirgusid.
Mingil hetkel mõtlesid Pokémoni toodete loojad, et pagan, oleks vaja ikka algsete fännide nostalgiatundele litsuda ning turule pilluti mobiilimäng nimega „Pokémon Go“, kus pead päris maailmas ringi liikuma ja taas kord loomakesi pallidesse püüdma. Ei pea vist mainimagi, et ka see mäng sai kohutavalt populaarseks ja on seda olnud juba üle kahe aasta.
Sellega jõuamegi tänapäeva, sest kogu selle meeletu arvu Pokémoni mängude vahel ei ole veel ükski põhiseeria seiklustest ilmunud sellisele teleka külge kinnituvale konsoolile.
Tänu Nintendo Switchile on see saanud nüüd tõelisuseks ning Nintendo ja Game Freaki koostööna on ilmunud mängudepaar nimega „Pokémon: Let’s Go, Pikachu!“ ja „Pokémon: Let’s Go, Eevee!“ ning kõik lahedad algupärase pokémoni mängu tegelased ja nende maailm on peaaegu täies ilus teie ees HD ekraanidel, AGA nad kasutavad mobiilimänguga tuntuks saanud loomapüüdmisvõtteid.
„Pokémoni“ põhiseeria mängud on oma olemuselt rollimängud, kus mängija eesmärgiks on püüda maailmast kinni erinevat elementi (tuli, vesi, jää, mürk, rohi jne jne) kasutavaid loomakesi ning koostada nendest võimalikult tugev löögirusikas, kes suudaks kõik nende teele sattuvad sarnaseid tiime kasutavad vastased pudruks litsuda.
Või siis vähemalt meelemärkusetuks peksta, sest pokémonid *jutumärke tegev Doktor Kuri* ei sure.
Sinu maailma parimaks pokémonitreeneriks saamise teel seisavad erinevad takistused ja kaheksa tugevat jõusaali-kunni, kes erinevates linnades parima treeneri tiitlit enda käes hoiavad.
Õigemini, seitse, sest kaheksas saal on kogu aeg lukus ja selle juht oma tiitlit ohtu ei sea, nagu Brock Lesnar WWEs, kes seda meest teavad.
Igatahes, mängu alguses ristuvad meie peategelase (kelle soo saad ise määrata) ja Maailma Tugevaima Pokémoni Pikachu (või siis Eevee, aga minu mänguversioon oli just Pikachu oma) teed ja nad otsustavad kampa lüüa.
„Let’s Go: Pikachu“ elektrihiir on veel eriti võimas, sest ta õpib mängu jooksul ära mitmeid eri tüüpi lööke, mis erinevad vastased pikema jututa ööbikuid kuulama saadavad. Jah, isegi sellised, kes muidu pikachusid hommikusöögiks söövad.
Seega siinkohal võib kohe ära mainida, et kui olete varem „Pokémoni“ sarja mänge mänginud, võite peategelase esimese looma julgelt kuhugile pingile istutada ja muid püütavaid elukaid kasutada. Teie eesmärgiks on siis reisida läbi Kanto nime kandva ala ja lõpuks teha tuul saba alla neljale eliit-treenerile.
Püütavaid loomi on 153 tükki, sest „Pokémon Yellow’s“, mille omamoodi uusversiooniks „Let’s Go“ on, leiduvale 151le loomale on lisandunud uustulnukad Meltan ja Melmetal ning sel korral on loomad esmakordselt ka maailmakaardil näha.
Kui varasemates mängudes on läbi tiheda rohu sammudes alati oht, et sealt hüppab välja mõni rohutuusti all peidus kükitanud kahemeetrine elajas, siis sel korral on kõik kenasti proportsioonis ja soovi korral ei pea sa alati metsikute pokémonidega kaklemagi, vaid võid neist mööda põigata.
Püüdmine on aga läbi teinud uuenduskuuri. Kui eelmistes mängudes oli vaja ka metsikuid pokémone enne püüdmist pehmemaks taguda, et nad ikka palli sisse minna tahaks, siis nüüd tuleb lihtsalt sihtida ja neid pallidega pilduda.
Mõnesid vanemaid fänne võib selline muutus ehmatada, aga tegelikult on see lähenemine väga mugav ja „Pokemon Go’ga“ tuttavad mängijad tunnevad süsteemi kohe ära, sest siin tuleb kasutada läbipeksmise asemel hoopis peost toitmist ja püüdmisel vastu puiklevale pokémonile erinevaid marju pakkuda. Palju humaansem.
Kogemuspunkte koguneb nii püüdmisest kui ka erinevate teiste treenerite kolkimisest ning kogemuspunkte saavad need kuus pokemoni, kes sinuga kaasas on.
Selline ringisiblimine muudab mängu maailma palju elavamaks ning kui sa sätid menüüst kinnipüütud pokémoni endaga maailmas kaasas käima, siis ta lendab/jookseb/roomab/hüppab sinuga kenasti kaasa.
Mõned neist lubavad ka enda seljas ratsutada ja sel viisil ühest kohast teise veidi kiiremini jõuda. Siit aga ongi hea jõuda mängu juhtimismehaanikate juurde.
Reklaamides mainitakse spetsiaalselt selle mängu jaoks loodud uut Poképalli kujulist pulti nimega Pokéball Plus, aga mul kahjuks selle proovimisvõimalus puudus ning mulle jäid valikuteks kas üksik joy-con telekaekraanil mängides või siis Switch käsikonsoolina.
Mingil huvitaval põhjusel ei ole Pro-pult üldse toetatud ja ma tõsiselt loodan, et tulevikus selle võimalus ikkagi lisatakse. Seda seepärast, et ühe joy-coniga mängides on mängus pokémonide püüdmine teostatav ainult pulti füüsiliselt õhus vibutades, kuid käsikonsoolina mängides saad sihtida konsooli liigutades ja juhtkangidega ning visata nupuvajutusega.
Puldiga vehkides on püüdmine pehmelt öeldes ebatäpne. Püüdmisliigutus on otse vertikaalis üles, aga pallid lendavad päris tihti kuhu jumal juhatab.
Kui veel püütav elukas peaks ekraanil ringi hõljuma/hüppama on asi veel nutusem ja palle kulub ikka ohtralt. Õnneks rahast puudu ei tulnud ja sai linnades leiduvatest poodidest alati kott palle täis ostetud.
Muidu on ühe joy-coniga sebimine üllatavalt mugav ja vahel ka vajalik, sest vajadusel saab teine mängija ükskõik millisel ajahetkel teise joy-coni üles korjata ning manada mängu teise pokémonitreeneri, kes jagab peategelase loomi ja võitleb temaga külg külje kõrval.
See teeb aga niigi lihtsakoelise mängu veelgi lihtsamaks ning kahekesi mängides ei tohiks mitte ükski vastane probleeme valmistada. Antud lahendus lubab mängu saata kõrvuti mängima kasvõi väikesed lapsed ja nad ei saa mängu käest julmalt tappa. „Let’s Go“ jätkab sellega Nintendo vägagi tervitatavat ühe ekraani taga mitmekesi mängitavate mängude jada.
Samas ei saa kuidagi väita, et „Let’s Go“ ka väljakutset eelistavaid mängijaid eemale tõukaks. Nimelt pärast põhimängu läbimist saab uuesti Kantosse ringi traavima minna ning siis on ennast igale poole ära peitnud kokku 153 Master Trainerit, kellest igaüks spetsialiseerub ühele kindlale pokemonile.
Enne nad aga sind jutule ei võta, kui sa pole nende lemmiklooma piisavalt heale levelile pumbanud. See kehtib siis nii võimsate legendaarsete lindude/loomade kui ka väeti Pidgey kohta.
Mina otsustasin, et ma lihtsalt ei viitsi seda teha, sest kui näiteks Pidgeyt kasvatama hakata, siis selleks, et ta mingil hetkel automaatselt enda võimsamaks (aga teise nimega) versiooniks ei areneks, tuleb õigel hetkel B-nuppu vajutada ja ma olen täiesti kindel, et ma unustan selle millalgi ära.
Lisaks tavaseiklusele saab Nintendo Online’i olemasolul kakelda või loomi vahetada ka teiste mängijatega ning soovi korral saavad „Pokemon Go“ mängijad oma konto „Let’s Go’ga“ ühendada ja oma telefonis kogutud Kanto maailma loomi siia üle tuua.
Selleks on aga vajalik jõuda mängus üpriski kaugele, nimelt Fuchsia City nime kandvasse linna. Tuleb meeles pidada ka seda, et kord Switchi sisse tassitud looma enam telefoni tagasi toppida ei saa. Seega oma parimaid/lemmikuid valides mõelge igaks juhuks kaks korda, kas te ikka tahate neid telefonist ära saata.
„Pokémon: Let’s Go, Pikachu/Eevee“ on fantastiline ajaviide kõigile neile, kes kunagi kas esimeste Pokémoni mängude või multikahooaegadega üles kasvasid, neile, kes seda ülemaailmset fenomeni koos „Pokémon Go’ga“ alustasid või neile, kes tahavad oma perele seda vahvat maailma tutvustada.
Jah, mängus leidub mehaanilisi möödalaskmisi nagu kohati ebatäpne palliloopimine või mõnes koopas leiduvad redelid, mis tunduvad minu juhitavat tegelast paari sammu kauguselt enda kaudu teisele korrusele transportivat, aga need vead mängu fantastilist üldmuljet ei riku.
Põhiseiklus enne Master Trainerite jaoks levelite korjamist kestab olenevalt mängijast 20-40 tundi ning see on maailm, mis teile kindlasti meeldima hakkab. Seega pange jõuludeks pokémoni kaisukate raha valmis, sest need kõik on ju ometigi vaja kokku koguda.
