Leitud: must auk, mis pöörleb nii kiiresti, et võib pööritada aegruumi ennast!
Mustad augud on küll põnev, ent juba üsna vana avastus. Sellise musta augu avastamine, mis pöörleb suurimale teadaolevale kiirusele lähedasel kiirusel, on aga juba teine asi — eriti kui teisi sarnaseid objekte on seni teada ainult neli.
2016. aastal märkas India esimene spetsiaalselt astronoomiliste vaatluste tegemiseks projekteeritud tehiskaaslane AstroSat musta auku kaksiksüsteemis 4U 1630-47, mis paiskab välja astronoomidele ebatavalisena paistnud röntgenkiirgust.
Seda röntgenkiirgust tekitavad umbes kümne Päikese massiga musta auku langevad gaas ja tolm. Selgus ka, et taevakeha pöörleb äärmiselt kiiresti.
NASA osutusel pöörleb antud must auk kiirusel, mis on väga lähedal Albert Einsteini relatiivsusteooriaga kehtestatud ülempiirile, märkis avastust kirjeldava teadustöö juhtiv autor Rodrigo Nemmen. Teisisõnu tähendab see, et must auk pöörleb peaaegu valguse kiirusel.
Praegu saavad teadlased mustade aukude juures mõõta ainult kaht väärtust — massi ja pöörlemisparameetrit (ingl spin parameter). Selle väärtus jääb vahemikku 0 ja 1 vahel; äsja avastatud pöörleva musta augu pöörlemisparameeter on 0,9.
Einsteini teooria annab lisaks mõista, et kui must auk pöörleb nii kiiresti, suudab see ka enda ümber aegruumi pöörlema panna.
Kui hüpoteesid mustade aukude läheduses valitsevate tingimuste kohta peavad paika, võib suur pöörlemiskiirus koos musta auku sisenevate gaasiliste ainete ja kõrgete temperatuuridega olla võtmeks selle mõistmisel, kuidas tekivad galaktikad.
Seni on vaid viie musta augu kõrget pöörlemisparameetrit usaldusväärselt mõõdetud. Isegi pöörlemisparameetrit arvesse võtmata on kaksiksüsteemi 4U 1630-47 kuuluv must auk üks ainult 20 Linnutee galaktikas leitud mustast august.
Vaatlused India kosmoseorganisatsiooni ISRO tehiskaaslasega AstroSat ja NASA röntgenobservatooriumiga Chandra on musta augu pöörlemiskiirust kinnitanud.
Uurimuses osalesid Indias tegutseva Tata fundamentaaluuringute instituudi TIFR juhitud instituutide uurijad; töö on teadusajakirja The Astrophysical Journal avaldamisjärjekorras.
