Merepõhjast avastatud laev avab Atlandi orjakaubanduse saladusi
1794. aastal Kaplinna ligidal karile sõitnud orjalaeva São José pardal hukkus üle 200 inimese. Allveearheoloogid loodavad nüüd leida mõne hukkunu säilmed, et saada rohkem infot Atlandil käinud orjakaubanduse kohta, vahendab History.com.
Laev asus Mosambiigist Brasiilia poole teele 1794. aasta detsembris. 340 tonni kaaluv ja umbes 35 meetri pikkune laev, mille pardale oli kokku pressitud lausa 543 orja, ei jõudnud aga väga kaugele - juba 27. detsembril sõideti Kaplinna ligidal, Camps Bays karile. Laev purunes ning 212 orja lõpetasid märjas hauas. Ellu jäänud orjad müüdi toona Hollandile kuulunud Lõuna-Aafrika Vabariigis maha.
Kaplinnas asuva Iziko muuseumi allveearheoloog Jaco Boshoff ütles, et orjakaupmehed teadsid, et mingi osa orjadest sureb laevareisi jooksul niikuinii ning üritasid seetõttu laeva võimalikult täis toppida, et maksimaalselt kasumit teenida. "Britid hakkasid 19. sajandil orjalaevasid kinni püüdma. Nende sõnul oli võimalik neid kohutavast haisust tunda lausa mitme miili kaugusele - üksteise otsa surutud orjad lihtsalt haisesid niivõrd õudselt," ütles Boshoff.
Boshoff ise on just orjalaevade uurimisele keskendunud Slave Wrecks projekti üks asutajatest. Just nemad avastasidki 2015. aastal São José vraki. Tegemist on tõenäoliselt esimese orjalaevavrakiga, mis läks põhja nii, et selle pardal olid inimesed. Orjanduse ajaloo uurimise vaatepunktist on tegemist ülima tähtsusega leiuga, kuna võimaldab uurida orjalaevade reaalseid tingimusi. DNA-uuringud aitavad selgitada ka seda, kes orjad täpsemalt olid ja kust nad pärinesid.
Üks esimestest
São José oli üks esimesi laevasid, mis hakkas orjasid transportima Ida-Aafrikast. Kuni 18. sajandi lõpuni koguti orjasid pigem Lääne-Aafrikast. Seejuures pendeldasid Ida-Aafrika ja Ameerika vahel just illegaalsed orjalaevad, kes eirasid Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi seatud orjakaubanduskeeldusid.
Portugali see aga ei häirinud ning toonane suurvõim lubas orjakauplejatel inimestega kaubitseda Mosambiigis, toonase Portugali asumaa pinnal. Ajaloolased ei ole päris kindlad, miks Portugal orjandust Ida-Aafrikas jätkama motiveeris, kuid spekuleeritud on, et põhjuseks võib olla Portugali Lõuna-Ameerikas asuvate kolooniate vangide massiline suremus, mis omakorda tekitas nõudlust veelgi rohkemate orjade järgi.
Slave Wrecks projekti esindaja Paul Gardullo sõnul ei ole orjade elu kohta peale müüki just palju infot ning seetõttu ongi olulisel kohal orjalaevadelt avastatud leiud - need võimaldavad heita pilgu orjade igapäevaellu. Kuigi mõned laevalt leitud esemed on juba muuseumisse jõudnud, on vrakil veel palju osasid, mida uurida ei ole jõutud.
Paljud esemed on juba võetud
Samuti on oluline tegur näiteks see, et 1980ndatel jõudsid mitmed isehakanud aardekütid Slave Wrecks projekti tööst ette ning võtsid laevavrakilt mitmed väärisesemed enne allveearheoloogide kohale jõudmist omale. Mitmed inimesed on nüüd need esemed arheoloogidele tagasi toonud.
Näitena toob Boshoff laevakahuri, mille aardekütid olid vedanud rannal olevasse põõsastikku. Ühel sukeldujal tuli meelde, et nad oli laevalt selle kahuri ära toonud, kuid nad unustasid selle kaasa võtta. Alles eelmisel kuul käisid arheoloogid ning said selle kätte.
Vrakki uurides leidsid arheoloogid ka Mosambiigist päris puitu, mis võib viidata sellele, et orjapidajad ei müünud ainult orjasid, vaid ka puitu või teisi kaupasid. "Tihti ei mõisteta, kui põimunud oli omavahel orjakaubandus ja teised majandusharud," ütles veel üks projekti asutajatest, Steve Lubkemann.
Slave Wrecks projekti eesmärk on uurida orjalaevade vrakke, et paremini mõista, kuidas Atlandi ookeani orjakaubandus meie maailma kujundanud on.
