Me kakame plastikut: plastosakesed tulevad inimestel juba taguotsast välja
Kui selleks pole just pakilist meditsiinilist põhjust, ei ole võimalus, et keegi teie väljaheiteid mikroskoobi all uurib, eriti tõenäoline. Kui seda siiski tehakse, võib teid aga üllatada, et lisaks ainevahetusjääkidele ja bakteritele leidub seal ka... plastmassi!
Taolisest murettekitavast tendentsist anti üldsusele teada viimatisel Euroopa gastroenteroloogide konverentsil Viinis.
Viini arstiteadusliku ülikooli uurijad leidsid plastikut kaheksa doonori tahketest väljaheidetest. Oluline on seejuures, et kõik doonorid pärinesid eri riikidest — Poolast, Venemaalt, Jaapanist, Hollandist, Ühendkuningriigist, Austriast, Soomest ja Itaaliast.
Vabatahtlikud annetajad, keda ajendas soov aidata kaasa teaduse arengule, saatsid bioloogiliselt ohtlike jäätmete konteineritesse pakendatud annetused laboratoorseks analüüsimiseks Austria keskkonnakaitseametisse.
Selgus, et kõik laekunud proovid sisaldavad mitmesuguseid plastmaterjale alates pakendamiseks kasutatavast polüetüleenist ja pudelikorkide koostisainest polüpropüleenist kuni polüvinüülkloriidini.
Uuritud roe sisaldas saja grammi kohta keskeltläbi 20 plastiku mikro-osakest läbimõõduga 50–500 mikronit. 50 mikronise läbimõõduga osakesed on kõige väiksemad, mida inimsilmaga on võimalik näha.
Tõsiasi, et meie väljaheited sisaldavad plastikuid, tähendab, mõistagi, et me neid ka mingil viisil manustame. Teadlased ei oska veel öelda, mis täpselt on seedeelundkonda sattuva mikroplastiku allikad, kuid katsealuste toitumispäevikud võivad sellest veidi aimu anda.
Proovide autorid olid joonud vedelikke plastpudelitest, kasutanud plastnõusid ja söönud kalu, mis võisid reostunud vees elades plastjäätmetega kokku puutuda.
Autorid loodavad, et nende töö tulemused innustavad tulevikus läbi viima laiaulatuslikumaid uuringuid seedeelundkonda või vereringesse sattuvate plastikuosakeste võimalikest tervisemõjudest suurema hulga katsealuste peal. Samuti võib uuringust nende hinnangul kasu olla püüdlustes vähendada inimkonna sõltuvust plastmaterjalidest.
Seni aga tuleb südamest tänada kõiki uurijaid ja laborante, kes pidid oluliste andmete saamiseks läbi töötama sõna otseses mõttes paraja hunniku sõnnikut.
