Teadlased töötasid välja vedelkütuse, mille abil saab päikeseenergiat ülipikalt salvestada
Rootsi teadlased on välja töötanud spetsiaalse vedeliku, mida nimetatakse päikesetermaalkütuseks (inglise k solar thermal fuel), mis võimaldab päikesest saadavat energiat salvestada väga pikka aega. Maksimaalselt arvavad teadlased hetkel, et see aeg võiks olla 18 aastat.
"Selle töö meenutab mingil määral aku põhimõtet, kuid elektrivoolu asemel salvestatakse päikesevalgust ning välja antakse soojust. Kõike seda saab teha vastavalt kasutaja soovile," selgitas MIT spetsialist Jeffrey Grossmann NBC-le.
Rootslased on süsinikust, vesinikust ja lämmastikust koosneva ühendi omaduste parandamisega tegelenud terve aasta. Nüüd ongi jõutud läbimurdeni - kui ühend puutub kokku päikesevalgusega, muutuvad molekulidevahelised sidemed ning lihtsustatult võib öelda, et ühend muutub nii, et tekib selle laetud versioon ehk isomeer.
Päikeseenergia salvestubki isomeeri keemilistesse sidemetesse ning jääb sinna püsima kuni see katalüsaatori abiga soojusenergiaks muudetakse. "Hetkel saab isomeeris energiat salvestada kuni 18 aastat," ütles üks uurimisrühma liige, Chalmersi ülikool nanomaterjaliteadlane Kasper Moth-Poulsen. Tema sõnul on saadav soojusenergia hulk isegi suurem, kui uurimisrühm oodata oskas.
Uut energiasüsteemi kasutav küttelahendus on juba ka välja töötatud ning seda testitakse Chalmersi Ülikooli enda peal. Hetkeseisuga on uurimisrühm kasutanud vedelikku juba 125 salvestustsüklit ning selle salvestusomadused ei ole selle aja jooksul halvenenud.
Veel ütlevad rootslased, et nende vedelik suudab salvestada kuni 250 Wh energiat vedeliku kilogrammi kohta, mis on näiteks kaks korda parem tulemus kui Tesla Powerwalli akude puhul. Teadlased ei usu aga, et see on piir ning loodavad, et nende vedelik võiks olla veelgi efektiivsem. "Palju on veel teha. Me just saime süsteemi toimima, nüüd on vaja tagada, et kõik toimiks optimaalselt," ütles Moth-Poulsen.
Kui kõik läheb plaanitult, loodavad teadlased tavatarbijatele suunatud lahenduse turule tuua umbes 10 aasta jooksul.
Viimane teadlaste tööd käsitlev uurimus avaldati teadusžurnaalis Royal Society of Chemistry: Energy & Environmental Science.