KATKEND RAAMATUST "Surm teraskirstudes" | Inimtorpeedod Atlandi rannavetes
Sakslased jõudsid oma inimtorpeedo „Neger“ kasutamiseni Atlandi rannavetes täpselt kuu aega peale Normandia dessandi algust, ööl vastu 6. juulit 1944. Kõigepealt selle imeriista nimest. Küllap selleks saadi inspiratsiooni asjaolust, et selle inimtorpeedo konstruktoriks oli Richard Mohr — eesti keeles moorlane ehk maur — sõnad, millistel minu jaoks küll mingit halba maiku ei ole. Küllap siis usinate poliitkorrektorite jaoks on.
Aga see selleks. Mohr ühendas oma inimtorpeedoks kaks tavalist elektrimootorite ja akumulaatoritega torpeedot G 7, pannes alumiseks lõhkepeaga lahingutorpeedo ja ülemiseks ilma lõhkepeata torpeedo, mille juht istus esiotsas esialgu vaid rinnani ulatuva kummikatte taga, nagu eskimote süsta kajaki aerutaja. Mõnus selline sõit muidugi ei olnud, eks lained käinud mehel üle pea ja peagi laskis Mohr torpeedojuhi pea ja õlgade kohale panna pleksikklaasist kupli. See oli juba parem lahendus, aga eeldas ka hapnikuvaru olemist tolles juhiruumis.
„Negerite“ esimene kasutus oli 1944. aastal ööl vastu 20. aprilli Itaalias, ameeriklaste ja inglaste Anzio-Nettuno dessantlaevastiku vastu, kus 37 „Negeri“ ja 7 torpeedojuhi kaotuse hinnaga uputati 2 väikest vahilaeva ja üks rannasõidu transpordilaev. Dessandi takistamiseks sellel ettevõtmisel muidugi mõju ei olnud.
Aga mingem nüüd Atlandile. Nagu öeldud, esimene „Negerite“ aktsioon võeti Normandia ranna juures ette ööl vastu 6. juulit 1944. Selleks oli sinnakanti, Seine´i lahe kaldale toodud 40 „Negerit“ koos oma juhtidega. Nende väeosa ülemaks oli ülemleitnant Johann Krieg, kelle õpetusesõnad olid risti vastu käivad Punaarmee mentaliteediga: „Kui te olete oma torpeedo teele lasknud, õnnelikuks tagasipöördumiseks aga võimalust ei ole, siis sõitke vaenlase juurde, uputage oma laevuke ja karjuge appi. Sellest, kui te ohverdate iseenda, ei ole kasu kellelegi. Tähtis on jääda elama kas või vangipõlve hinnaga“.
5. juuli õhtul läks merele 26 „Negerit“ ja neist pöördus tagasi 17 (on ka teistsuguseid andmeid). Tagasipöördunuist kaks meest raporteerisid kumbki ühe laeva uputamisest — üks arvas selle olevat hävitaja ja teine suure dessantlaeva. Aga nagu sageli, osutus see hiljem sõjameeste kalamehejutuks — mehed uputasid Briti traalerid „Cato“ ja „Magic“, kumbki veeväljasurvega 800 t.
Ööl vastu 8. juulit saadeti välja 20 „Negerit“ ja seekord sai üks torpeedojuhtidest, Karl-Heinz Potthast tabamuse inglastelt poolakaile üle antud kergeristlejasse „Dragon“. See oli I maailmasõja aegne laev, täisveeväljasurvega 6000 t ümber ja pikkusega 143,7 m, mis 1919. aastal, meie Vabadussõja ajal, käis ka Soome lahel. „Dragon“ sai raske vigastuse, tal said surma 37 ja haavata 14 meest. Remontima seda ristlejat ei hakatud, ta „istutati“ dessandi maandumispaigas põhjale osana lainemurdjast.
Olgu veel öeldud, et ristleja uputamise eest anti Rüütlirist, aga valele mehele — Potthast langes inglaste kätte vangi ja Rüütliristi sai ta kamraad Walther Gerhold, kes 2 päeva varem oli ette kandnud hävitaja uputamisest. Küllap arvasid ülemused, et Gerhold tagasihoidlikkusest pidas uputatud kergeristlejat hävitajaks, sõjajärgne asjaolude analüüsimine näitas, et selleks võis olla eespoolnimetatud traaler „Cato“. Sest Gerhold käis retkel ööl vastu 6. juulit; ööl vastu 8. juulit, mil „Dragon“ uputati, ta aga merel ei käinudki, vaid magas vast õnnist und Villers-sur-Meri lossis Seine´i lahe kaldal. Niipalju siis Rüütliristidest Atlandi allveesõjas; sellistes asjades olid muidugi erilised meistrid punavenelased, kelle allveelaevakomandöridel oli tavaline taks, et nad said Punalipu ordenid, Lenini ordenid jms sageli rinda, ilma et oleksid ühtegi laeva uputanud.
Aga tagasi suvisele Seine lahele. Järgmine rünnak „Negeritega“ invasioonilaevastikule tehti ööl vastu 20. juulit, mil uputati Briti hävitaja „Isis“ (1370 t). Ja viimased rünnakud võeti ette öödel vastu 15.–17. augustit, mil uputati transpordilaev „Fratton“ (6767 brt) ja vigastati I maailmasõja eel ehitatud Prantsuse lahingulaeva „Courbet“ (täisveeväljasurve ligi 26 000 t, pikkus 165 m, peakaliibriks kaskteist 305 mm kahurit). Aga viimane merevõit oli vaid näiv, „Courbet“ oli juba 10. juunil improviseeritud dessandisadama lainemurdjana põhjale „istutatud“. Kuid ega´s teda rünnanud „Negeri“ juht sellist pisiasja teadnud.
Ühtekokku olevat noid „Negerid“ ehitatud umbes 200 paaristorpeedot. Palju nendega vastaslaevastikes mehi tapeti „Dragoni“ 37-le mehele lisaks, ei ole ma üritanud rehkendada. Nagu sedagi, palju torpeedojuhte kaotati. Aga väike see arv ei ole, sest näiteks 17. augusti retkele läks merele 46 „Negerit“ (vahepeal oli neid juurde toodud), tagasi pöördus aga vaid 16.
1944. aasta maikuust läks Saksamaal tootmisse „Negeri“ täiustatud variant „Marder“ (Nugis). Sellel oli sukeltank, nagu allveelaevadel ja sellega sai sukelduda kuni 30 m sügavusele — „Neger“ liikus vaid otse veepinna all. „Mardereid“ ehitati kuni Euroopa sõja lõpuni ümmarguselt 300 kaksiktorpeedot, kuid midagi märkimisväärset nendega vist ei saavutatud.
Ei teagi „Marderite“ kasutamisest Atlandi randadel, esimene (ja vast ka viimane) rünnak 12 „Marderiga“ võeti ette 10. septembril 1944 Vahemerel Prantsusmaa lõunaranna juures, kus 15. augustist oli maandunud liitlaste dessant. „Marderid“ ei saavutanud seal midagi, küll aga lasksid USA hävitaja „Madison“ ja vahikaater PT–206 neist 10 põhja.
Mida öelda kokkuvõtteks? Sakslased ehitasid aastail 1944–45 kokku ümmarguselt 500 inimtorpeedot, kasutades selleks ära 1000 tavalist torpeedot. Ja neist „Negerite“ ettevõtmiste tulemusel löödi vastastel rivist välja 1 kergeristleja (ei uppunud ju!) ja uputati üks hävitaja, 2 traalerit ning 2 vahilaeva ja üks kogukas transpordilaev ning üks rannasõiduaurik. Parasjagu, mis ma muud oskan öelda.
Kõik 300 „Marderit“ aga oleks võinud tegemata jätta, neist ei olnud tolku.
Tegemist on katkendiga Mati Õuna raamatust "Surm teraskirstudes. Allveelaevahukud Atlandil 1939-1945", kirjastus Ammukaar, Tallinn, 2018.
