Põnev autoajalugu: Stalini isiklik soomusmasin ZIS-115, ja mis sellest hiljem sai
Jossif Stalin, NLKP Suur Juht, jättis endast maha vähemalt ühe põneva autoajaloo peatüki, kirjutab Accelerista. Nimelt kuulus diktaatori autoparki 1949. aasta ZIS-115, esimene Nõukogudemaal ehitatud soomustatud sedaan, mille saatus on põnevamgi kui türanni enda elukäik.
See on lugu Jossif Stalini isiklikust soomusmasinast, ja sellest mis sai autost peale peremehe surma. Teda kardeti, teda austati ning talle anti alati teed. Jutt ei käi siinkohal seltsimees Stalinist vaid ZIS-115 turvistatud sedaanist, mis oli esimene omalaadne auto kogu laial Nõukogudemaal. Auto seadistus on sama põnev kui käekäik.
Kummaliste juhuste kokkulangemise tõttu sattus see ainulaadne sõiduk peale Rahvaste Juhi manalateele asumist Baumani-nimelise ülikooli tagaõuele, kust ta sootuks haihtus teadmatus suunas. Kuni ta 2002. aastal Moskva lähistelt kellegi suvilaõuelt avastati…
Hunt lambanahas
Lugu ise oli tegelikult selline: kollektsionäär Vadim Zadorožnõi poole pöördus Moskva Riikliku Tehnikaülikooli professor palvega heita pilk peale ühele põnevale eksponaadile.
Teadlane väitis, et tema suvilas seisab sõidumasin, mis on tegelikult muuseumisse paslik. Kui vanaauto huviline kohale saabus, avastas ta end seismas musta, maa sisse kaevunud ja pooleldi mädanenud sedaani ees.
Ehkki Zadorožnõi palus mõtlemisaega, tegi ta Lihhatšovi tehase arhiivides tuhnides endale selgeks, millega on tegemist – ning nõustus kiirelt harulduse omanikuks saama.
Sõiduauto, mis väliselt nägi välja täpselt nagu tavaline ZIS-110 (Teise maailmasõja ajal välja töötatud tsiviilsõiduk), oli tegelikkuses hunt lambanahas.
See kes tegi, see ka vastutab!
1949. aastal partei juhtkonna vajadusteks loodud ZIS-115 erines omaduste poolest mudelist ZIS-110 sama palju kui tank mootorrattast.
Auto kere ei olnud kokku pandud eraldiseisvatest paneelidest nagu seda tehti Euroopa ja Ameerika analoogidel, vaid kujutas endast kokku needitud ja keevitatud konstruktsiooni. Põhimõtteliselt kujutas auto endast soomuskapslit.
Sealjuures kandis iga külge keevitatud detail seerianumbrit ning valmistaja ees-, perekonna- ja isanime. Ehk siis, kui midagi juhtunuks, lasunuks kogu vastutus konkreetse õnnetukese hingel. Lisaks võis kerel täheldada kuulijälgi, mille abil kontrolliti ühe või teise osa vastupidavust.
Uus materjal: staliniit
Auto aknad kujutasid endast keerukat tarikonstruktsiooni, mis koosnes 35-millimeetrise paksusega klaasist, õhulisest vahekihist ja viskoossest pleksiklaasist.
Pleksiklaas omakorda oli kavandatud nii, et see vajaduse korral summutaks purustatud väliskihi fragmentide kineetilise energia. Edasi tuli veel üks vahekiht ning siis spetsiaalne karastatud klaas, mida hakati nimetama staliniidiks.
Staliniiti kasutati nõukogude autotööstuses selle aegade lõpuni, on teada, et isegi Žiguli 2108 puhul oli see levinud aknakattematerjal. Staliniit ehk karastatud ehk “soolaks” purunev klaas on tänapäeval keelatud, sest väikegi mõra või kivi esiklaasi paiskab kuubikumere kabiinisolijatele näkku.
Selleks, et aknad ei muutuks uduseks, lisasid nõukogude insenerid akendesse spetsiaalset pulbrit sisaldavad torukesed, mis imasid niiskust. Akende tõstuksüsteemi töö tagasid hüdraulilised tungrauad.
