"Teadsin, et tähtsaim on jalga mitte liigutada": krokodilli saagiks langenud teadlane pääses eluga

Kui krokodill lõuad ta jala ümber sulges ja hakkas teda minema lohistama, tegi Melissa Cristina Márquez midagi, mis tundub täiesti võimatu: ta jäi rahulikuks.

„Mind paeluvad vääriti mõistetud kiskjad, mistõttu ei tunne ma nende ees kunagi hirmu,“ selgitab merebioloog ise.

Kuni tolle päevani oli teadlase kõige ohtlikum karjäärialane kokkupuude elusloodusega olnud kohtumine kummiülikonna sisse peitunud ülimürgise skorpioniga, kelle salvamine halvas naise käsivarre kolmeks nädalaks. Ja siis kohtus ta krokodilliga.

Tänavu aprillis viibis dr Márquez telekanali Discovery Channel haiteemalise nädala programmi jaoks toodetava aimefilmi võtetel Kuuba arhipelaagis nimetusega Jardines de la Reina („kuninganna aiad“).

Dr Márquez otsis kohalikku legendaarset vasarhaid, keda tuntakse La Reina („kuninganna“) nime all, kuid kohtus selle asemel hoopis krokodilliga.

Vee all viibiv teadlane tundis järsku vasema sääremarja ümber tugevat pigistust ja seda, kuidas teda hakati tagurpidi lohistama. Ta teadis, et kõige tõenäolisemalt on teda rünnanud krokodill, sest haid niimoodi ei käitu. Ta teadis ka, et kõige tähtsam on jalga mitte liigutada.

Uurija ise kirjeldas järgnenud sündmuseid nii: „Ma olin tal suus, mis tunnetab väga hästi tekstuuri ja maitset. Mulle tundus, et ta ei pure mind eriti tugevalt — tajusin küll väga tugevat survet, aga mitte päris valu.

Seega olin lootusrikas, uskudes, et kuna mul on kummiülikond seljas, ei imbu veri haavast välja ja loom ei tunne selle maitset. Sisuliselt ei saa ta aru, et on haaranud lõugade vahele liha. Ta tunneb ainult neopreeni maitset ja laseb mu lahti.“

Sündmused võinuks edasi areneda kahel moel. Krokodillid võivad lõugu hammustamisel kõvemini kokku suruda, mis oleks antud olukorras tähendanud tugevat valu ja tüki väljahammustamist jalast.

Teine, veel hullem stsenaarium olnuks see, kui krokodill oleks end vees rullima hakanud — see on nende jaoks kõige tavalisem viis saaklooma vastupanuvõimetuks teha.

„Ta hoidis mind kinni sääremarjast veidi allpool põlve, nii et mõtlesin, et kaotan kas tüki sääremarjast või kogu jala altpoolt põlve.

Kummalgi juhul oleksin verekaotusesse surnud. Olime umbes 80 km lõuna pool Kuuba saarest, väga üksildases paigas. Oleksin verest tühjaks jooksnud enne, kui mulle mingisugust arstiabi oleks saadud osutada, eriti arvestades, et kellaaeg oli väga hiline. Seega ütlesin endale mõttes, et tee, mis sa teed, aga ära ainult jalga liiguta.

Kohe, kui mul see mõte peast läbi oli käinud, proovisin sõrmedega merepõhja-liiva haarata lootuses, et ehk leidub seal mõni kivi või midagi muud, millest saaksin kinni hoida.“

Aga dr Márquez ei leidnud midagi. Ja sel hetkel hakkas meri ümberringi pimenema. Oli selge, et krokodill lohistab teadlast valgusest eemale.

„See oli väga aeglane lohistamine. Krokodill oli kolme meetri pikkune, enda liigi kohta üsna suurt kasvu. Hakkasin mikrofoni peksma lootuses, et ehkki mina ei kuule teisi, võivad nemad kuulda mind. Siis hakkasin hõikuma: „Hei, mind lohistatakse! Keegi hammustab mind!“

Päris viimasel hetkel avas loom lõuad ja laskis mu lahti. Ma ei pidanud temaga võitlema ega midagi. Ma arvan, et ta taipas viimaks, et see sukeldumisülikond pole normaalne toit — sellel on kummaline tekstuur ja saak ei võitle vastu.

Niipea, kui seda adusin, täitsin oma ujukvesti õhuga ja vupsasin üles merepinna poole. See ei ole pinnaletõusmiseks kõige parem meetod. Tavaliselt peaks selle juures kasutama mingisugust ohutuspidurit, aga ma mõtlesin, et ei, ma ju jooksen verest tühjaks, ma pean teada saama!“

Kui võttegrupi meedik oli kummiülikonna kääridega lõhki lõiganud, paljastus hammustuskoht.

„Mu jala välisküljel oli kaks sügavat hammustushaava. Siseküljel oli aga näha sisuliselt terve hambarivi jälg. Mitte kõik haavad polnud väga sügavad, kuna krokodilli hambad pole ühtlase pikkusega.

Tol ööl jooksis verd tõsiselt vaid paarist hambahaavast, ülejäänud olid rohkem nagu sinikad. Juba viis minutit pärast hammustamist hakkas jalg üles tursuma.

Järgmiseks asus meedik mu haavu puhastama. Kui krokodilli hammustus sind ei tapa, tapavad nakkused, sest nende suud on lihtsalt väga räpased. Mu haavadesse pumbati voolikuga surve all desinfitseerimisvahendit. See oli valusam kui hammustus ise.

Öö oli väga ränk. Mulle anti väga tugevaid antibiootikume, mis päästsid mu jala nakkuse levimisest, kuid mõjusid äärmiselt halvasti mu mao limaskestale.

Öökisin veel järgmisel päevalgi, ehkki midagi polnud välja oksendada. Ma usun, et seda põhjustasid eelmisel õhtul kogetud šokk ja stress koos väga tugeva ravimi põhjustatud šoki ja stressiga.

Hiljem, kui jutustasin seda lugu oma sõpradele, küsisid kõik, kas krokodill tapeti ära. Mina vastasin, et loomulikult krokodilli ei tapetud! Nende reaktsioonid kurvastasid mind väga.

Ma arvan, et krokodilli ajas segadusse meie võttegrupi prožektorite valgus. Ta uitas merepõhja lähedal ringi, põrkas millegi vastu, mis osutus mu jalaks, ja hammustas seda, et uurida välja, mis see on.

Selline käitumine on kiskjatele lihtsalt loomuomane. Ega loom ei ole süüdi. Mõnikord sellised asjad lihtsalt juhtuvad.“

Lõik õnneliku lõpuga pingelisest vahejuhtumist hõlmati hiljem aimefilmi "Cuba’s Secret Shark Lair" (ee „Kuuba salajane haiurg“).