Häda on selles, et iga test on spetsiaalselt välja töötatud ühe kindla organismi olemas­olu tuvastamiseks. Nii tehakse üks test teise järel, lootes, et ühel hetkel tuleb positiivne vastus, mis mingi haigusetekitaja reedab, kuid ei – tüdruk paistab olevat nakatunud millegi haruldasega. On küll võimalik, et ka selle saladusliku haigust tekitava organismi jaoks on test olemas, kuid teadlastel pole aimu, mida või keda nad otsima peaksid. Ja nii tehaksegi järjest analüüse umbropsu, ehku peale. Positiivne vastus aga jääbki tulemata. 19 päeva hiljem on arstid sunnitud alla andma. Tüdruku seljaaju­vedeliku proovi jääk otsustatakse saata Joe DeRisisele. Too on välja töötamas uudset analüüsimismeetodit, mis võib arsti­teaduses revolutsiooni teha.

DeRisis nimetab oma testi „testide testiks“. Vastupidi teistele analüüsidele pole see suunatud teatud kindla organismi olemasolu või puudumise näitamisele, vaid skannib proovi tervikuna. Testide test reageerib kõigele sellele, mida proovis olema EI peaks, ega jäta tähelepanuta ühtki bakterit, viirust, seent, looma või muud parasiiti.

Kõige olulisem selle meetodi juures polegi see, et see annab märku, kui leiab proovist sinna mittekuuluva organismi, vaid see, et uus test teatab kohe ka haiguse­tekitaja nime. Nii saab arst kiiresti diagnoosi panna ja õige ravi määrata. Test on justkui vargaalarm, mis kohe ka sissemurdja isiku kindlaks teeb ja ta nime politseisse saadab.

Sellal, kui tüdruku seisund järk-järgult halveneb – tekivad krambid ning käte ja jalgade jäikus –, alustavad Joe DeRisis ja tema kolleeg Michael Wilson analüüsi. Seljaaju­vedelik sisaldab sooli, süsivesikuid, hormoone, rasvaineid, üksikuid valke ja valgeid vereliblesid. Kaks teadlast otsivad aga hoopis muud. Neid huvitavad geenide jäljed, mis on vedelikku sattunud tüdruku ajurakkudest.

Loe lähemalt novembrikuu Imelisest Teadusest!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena