Eesti muld on üllatavalt liigirikas
Kui teadlastel ei ole parasjagu võimalust reisida kogumisretkele troopikasse, aga tahaks kangesti midagi uut avastada, siis tasub minna kühvlikesega kaevama kodumetsa või niidule.
Maaülikooli teadlaste juhtimisel koondati andmestik Eesti fauna hulkjalgsete (Myriapoda) liigirikkusest ja selleteemaline teadusartikkel ilmus maailma juhtivas zoosüstemaatika ajakirjas Zookeys.
Artikkel analüüsib hulkjalgsete mitmekesisust ja nende elupaigaeelistusi Eestis. Uurimus sai teoks Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli ning Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži koostöös.
"Oluline osa meid ümbritsevast elurikkusest on koondunud inimsilmale varjatuna pinnasesse, mis on elukeskkonnaks mitmesugustele lestadele, hooghännalistele, hulkjalgsetele, ümar- ja rõngussidele jpt loomarühmadele," kirjeldas uurimuse juhtiv autor, maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli doktorant-nooremteadur Kaarel Sammet.
Ta lisas, et enamik pinnases ringisibavaid loomi on (väga) väikesed, mistõttu nõuab nende uurimine ja morfoloogiline eristamine korralikke mikroskoope, aga kindlasti ka eelnevat kogemust.
Süstemaatiliselt kuuluvad hulkjalgsed alamhõimkonnana lülijalgsete hulka ning oma eluviisilt võivad nad olla nii taimtoidulised (tuhatjalgsed, harvajalgsed ja harusabalised) kui röövtoidulised (sadajalgsed).
Ligi 10 aasta jooksul on kogutud proove üle Eesti ligi 300 punktist. Kokku analüüsiti üle 5700 isendi nii hiljutistest proovidest kui ka kogudes säilitatavast vanemast materjalist. Samuti võeti kriitiliselt kokku andmed ka varasematest publitseeritud töödest, kinnitas Sammet.
"Kokku leiti Eestist 52 liiki hulkjalgseid, nendest 13 liiki esmakordselt. Kuus liiki leiti olevat nende levikupiiril."
Varasemaid andmeid uutega võrreldes võis täheldada mitme liigi levila või esinemissageduse muutusi ja vähemalt üks liik on ilmselt inimese poolt sisse toodud, summeeris Sammet.
