Proovisõit: Volvo S60: lõviküpsised
Ühel päeval jõudis Volvo kraamimisega sahvrini ja leidis sealt lõviküpsiste purgi, mida ta pidas ammuilma kadunuks. Sest mille muuga saaks seletada söakust tulla linnamaasturite buumi kõrghetkel turule klassikalise sedaaniga ja sättida see turunišši, kus laiutavad ees Audi A4, BMW 3. seeria ja Mercedes-Benzi C-klass?
Kusjuures säärast paleepööret ei üritata esimest korda, sest nimetatud kolmikut on üritanud sakutada nii Alfa Romeo Giulia kui ka Jaguar XE, ent Suure Saksa Kolmiku esindajate hegemooniat pole õnnestunud kellegi väärata. Lisaks viitab lõviküpsistele ka tootja keelepruuk, mille kohaselt pole uus S60 mitte ainult sedaan, vaid suisa sportsedaan.
Vähemasti jõuallikate osas saab see tiitel ka auga välja kantud, sest uustulnuka mootorivalikust ei leia mõnda turdi õlipõletajat isegi mitte luubiga otsides. S60 on saadaval ottomootoritega ja laetavate hübriididena, milles elektriajam toetab ottomootorit ja võimaldab soovi korral ka ainult elektritoitel veereda (ideaalis kuni 43 km). S60 on esimene suure lombi taga toodetud Volvo – veoautodest mööda vaadates – ja kui tuliuus Charlestoni tehas tuleprooviga toime tuleb, siis on nende valmistada ka järgmine Volvo XC90. Seega toodetakse Volvosid lisaks Euroopale ja Aasiale nüüd ka Atlandi ookeani läänerannikul.
Kaks ajamit ja veoskeemi
Uustulnukate ühiseks nimetajaks on kaheliitrise töömahuga turbomootor, mida pakutakse kahes seades. Esiveolistele versioonidele pakutav T5 arendab 184 kW/250 hj @ 5500 p/min, nelikveolistele saada olev T6 aga 228 kW/310 hj @ 5700 p/min. T5 kiirendab sedaani „sajani“ 6,5 sekundiga ja selle keskmine kütusekulu jääb sõltuvalt jalavarjude mõõdust vahemikku 7,2-8,1 l/100 km, nelikveolise korral on need näitajad aga 5,6 s ning 8,0-8,9 l/100 km. Autode kohta, mille tühimass jääb sõltuvalt ajamist ja varustusest vahemikku 1680-2020 kg, on need tegusad tulemused, milles on oma roll ka liikurite põhivarustusse kuuluval kaheksakäigulisel automaatkäigukastil.
Hübriidajamite manu jõudes muutuvad näitajad veel paremaks, sest mudeli T8 Twin Engine AWD korral abistab ottomootorit 65 kW arendav elektriajam, mis saab energiat auto kardaanitunnelisse peidetud akuplokist (10,4 kWh). Viimast laetakse aeglustamisel kineetilist energiat muundades, kuid loomulikult saab seda teha ka juhet „seina“ torgates. Elektrimootor ja kiirelt reageeriv mootorgeneraator võimaldavad lisaks täiselektrilisele sõidule kasutada veel kahte sõidurežiimi, millest esimese korral lülitatakse ottomootor väikeste koormuste korral kütusesäästuks välja ning teise puhul suunatakse kogu saadaolev ressurss ottomootori toetuseks.
Kas päriselt?
Jah, ja tulemused on enam kui muljetavaldavad, mis kipuvad vägisi Audi S4, BMW M3 ja Mercedes-AMG C43 mängumaale. T8 Twin Engine AWD arendab 288 kW/390 hj ning saavutab 100 km/h 4,9 sekundiga, mis on ainult kaks kümnendikku aeglasem, kui viimatinimetatud jõujuurikal. Ent säärase hübriidajamiga S60 on saadaval ka Polestari poolt puudutatuna (galeriis olev must auto), mis arendab 15 hj enam ning millest on piisav, et jõuda kiiruseni 100 km/h napi 4,7 sekundiga. Mis on karvapealt samasugune tulemus kui kiireimal C-klassil, ent kui viimasel lubatakse keskmiseks kütusekuluks 12,2-12,6 l/100 km, siis Volvol on selleks näitajaks 2,1-2,5 l/100 km.
Tänu jaburale mõõtemetoodikale on säärasel näidul päriseluga küll vähe ühist, ent lühemaid otsi annab hübriidiga teha ka ainult elektri najal ja hübriidrežiimis peaks „särts” ottomootorit nii tublisti toetama, et kütusekulu üle heietades hakkavad sõbrad teid ilmselt luiskajaks pidama. Hübriidajami lisaboonus on sõidu sujuvus ja momendiküllus. Viimane silub need üksikud mõttepausid, mis kahekordsel ülelaadimisel – alates mootorist T6 kasutatakse jõuallikate „toitmiseks“ nii mehaaniliselt kui ka väljalaskegaasidega käitatavat kompressorit – kahe silma vahele jäävad. Hiljem tuuakse turule ka T6-mootoriga hübriidajam, kuid selle kohta näitajad veel puuduvad.
