Teadusajakiri Science vahendab, et teadlased uurisid umbes pool tonni kaalunud lindude koljusid ning arvavad nüüd, et lind ei olnud päevase eluviisiga nagu praeguseni arvatud, vaid täiesti pime ja toimetas enamasti öösel. Kuigi elevantlinnud surid välja alles 300 aastat tagasi, pole üllataval kombel nende kohta just palju teada. Nimelt on loomade siiani leitud skeletid Madagaskari soise pinnase tõttu kehvasti säilinud ning tihti ebatäielikud.

Praeguseni arvasid teadlased, et elevantlinnu lähimad sugulased võiks Uus-Meremaal elanud moad, kes on samuti välja surnud, kuid kelle kohta on rohkem teada. Samal põhjusel arvati, et sarnaselt moadele olid ka elevantlinnud päevase eluviisiga. Värsked DNA-uuringud aga näitavad, et hiiglaslikul, kuni 3,5 meetri kõrguseks kasvanud elevantlinnul oli hoopis lähem sugulane - samuti Uus-Meremaal elav lennuvõimetu kiivi.

Elevantlindude elu kohta said teadlased rohkem teada, kui uurisid kaht säilinud elevantlinnu koljut kompuutertomograafiga. Selle põhjal said nad luua lindude aju mudelid. Selgus, et lindude keskajus asuv nägemisega seotud ajuosa oli niivõrd väikene, et tõenäoliselt ei näinud nad mitte midagi. Samal ajal olid lõhnatundmisega seotud aju osad oluliselt suuremad, mis näitas, et tõenäoliselt võisid linnud juhinduda hoopis lõhnast.

Teadlaste sõnul sarnaneb selline aju ehitus kiivide ja ohustatud kakapode aju ehitusele, mis omakorda viitab sellele, et elevantlinnud olid sarnaselt nendele linnuliikidele öise eluviisiga. See omakorda oleks hea põhjendus sellele, kuidas elevantlinnud pärast inimeste Madagaskarile jõudmist nii pikalt elus suutsid püsida.

Uurimistulemused avaldati teadusžurnaalis Proceedings of the Royal Society B.