KATKEND VÄRSKEST RAAMATUST | Kuidas sakslased Lenini Venemaale saatsid ja Eesti agent teda toetas, 2. osa

Noorema põlve ajaloolane Sean McMeekin on erinevate riikide arhiivides põhjalikku uurimistööd teinud. Tema töö põhjal ilmus eesti keeles värskelt raamat: „Vene revolutsioon. Uus ajalugu“, millest avaldame täna teise katkendi, mis räägib sellest, kui palju Saksamaa Leninit toetas

Saksa investeering Leninisse andis koheseid dividende. Pärast lühikest peatust Stockholmis, kuhu Lenini sõber Karl Radek asutas bolševike välisesinduse, et teha võimalikuks sidepidamine Leniniga Petrogradis, sõitsid vene pagulased raudteed mööda edasi ja jõudsid Petrogradi Soome vaksalisse 3. aprillil 1917. aastal, veidi pärast kella ühtteist õhtul – rongivagunis, mis asetati hiljem selle ajaloolise momendi mälestamiseks klaasvitriini (kus see asub tänase päevani). Välgukiirusel bolševike partei peakorterisse toimetatud Lenin alustas tulist kaks tundi kestnud kõnet, milles mõistis hukka „piraatliku imperialistliku sõja“ koos partei tagurlastega, kes olid pakkunud abi Ajutisele Valitsusele, kes seda sõda ikka veel pidas.

Lenini pakutud programm oli niivõrd äärmuslik, et partei leht Pravda keeldus seda algselt avaldamast. Neid „aprilliteese“ mäletatakse tänapäeval kõige paremini loosungi „kogu võim nõukogudele“ järgi, ent nad olid välispoliitika osas sama äärmuslikud, sest ütlesid lahti igasugusest toetusest sõjale ning propageerisid Vene armee ärakaotamist. Mõne tunniga sai Lenini „äärmiselt radikaalne ja patsifistlik“ programm Petrogradis kõneaineks, nagu tähendas oma päevikusse Frank Golder, kes lisas sinna kuulujutu, mille kohaselt Saksamaa saatis Lenini Petrogradi selleks, et tema ja ta partei jutlustaks patsifismi ning tooks kaasa demoraliseerumise. Pole siis imestada, et Saksa armee luureteenistus Stockholmis teatas järgmisel päeval Saksa ülemjuhatusele: „Lenini sisenemine Venemaale oli edukas. Ta tegutseb täpselt nii nagu soovisime.“

Endise pagulasena, kes polnud seitsmeteistkümne aasta jooksul peaaegu kordagi jalga Venemaa pinnale tõstnud, oli Lenin vaba kavandama poliitilist joont, mis ei vajanud Vene kaassotsialistide kooskõlastust ega sõltunud teistest praktilistest kaalutlustest. Seega erines tema nägemus sõjast nende bolševike omast, kes olid Venemaale jäänud. Viimaste hulka kuulusid näiteks Lev Kamenev ja Jossif Stalin, kes said pärast Veebruarirevolutsiooni amnestia ning pöördusid tagasi väljasaatmiselt Siberist. Kamenev, kes oli sõja puhkemise ajal Pravda toimetaja ja bolševike duumasaadik, arreteeriti 1915. aasta jaanuaris.

Stalin, kes saadeti 1913. aastal neljaks aastaks välja, veetis sõja Kirde-Siberis Turuhhanski lähedal – see oli tema seni kõige isoleeritum pagendus, sest põgenemine osutus võimatuks. Kamenev tundis, et on liidripositsiooni sõja ajal talutud raskuste eest ära teeninud ja nõudis pärast Lenini plahvatuslikku kõnet, et bolševike keskkomitee kaitseks käesolevat partei platvormi (mis pakkus Ajutisele Valitsusele ning sõjale tinglikku toetust) demoraliseeriva „revolutsioonilise lüüasaamispoliitika“ ja seltsimees Lenini kriitika eest. Lenini loosung „Maha sõda“ mõisteti Pravdas vähem viisaka Stalini poolt hukka kui „kasutu“. Keskkomitees hääletati 8. aprillil Lenini aprilliteesid kindlalt maha, hääled jagunesid 13:2.

Ent Leninil oli varuks trumpäss – Saksa raha. Pärast revolutsioonijärgse esiväljaande ilmumist 12. märtsil 1917. aastal oli Pravda trükkinud oma piiratud koguse juhtkirju riigile kuuluvas trükikojas Moika kanali ääres. Lenini saabumise järel ostsid bolševikud Suvorovski prospektil 250 000 rubla eest (tollal võrdne 125 000 dollariga ehk siis tänapäeval umbes 12,5 miljoniga) eratrükikoja. Nad lubasid omanikule, et säilitavad kogenud personali ühes täistöötasuga, mis nõudis enam kui 30 000 rubla kuus (praegu 1,5 miljonit dollarit kuus ehk 18 miljonit dollarit aastas). Viimane asjaolu sai omaniku kõhkluste ületamisel otsustavaks, sest mehes äratas umbusku end „tööliste trükikollektiiviks“ (Tovaristšestvo „Rabotšaja petšat“) nimetanud kahtlane seltskond, kelle kasutada oli säärases koguses sularaha.

Nüüd võisid bolševikud trükkida propagandat praktiliselt piiramatus koguses. Pravda tiraaž kerkis kiiresti 85 000-ni. 15. aprillil alustas partei Petrogradi garnisoni sõduritele mõeldud lehe Soldatskaja Pravda trükkimist. Selle algne tiraaž oli 50 000, seejärel 75 000. Varsti järgnesid väljaanded, mis olid mõeldud rindesõduritele (Okopnaja Pravda) ja Balti laevastiku madrustele (Golos Pravdõ). Lühikese ajaga tõusis rindevägedeni jõudvate igapäevaste bolševistlike trükiste arv kuuekohaliseks. Spetsiaalseid pamflette trükiti samuti sadades tuhandetes. Pidades silmas seda hämmastavat kirjastamispööret, mis sai võimalikuks Saksa raha toetusel, pole sugugi ime, et hoolimata Kamenevi ja Stalini valjudest vastuväidetest, lubati Leninil tema endiselt ebapopulaarne sõjavastane seisukoht lõpuks Pravdas avaldada.

Saksa valitsuse ja Petrogradi bolševike vahel liikunud raha teekonna kindlaks tegemisel seisavad ajaloolased silmitsi raskustega, kuna nõukogude valitsus hävitas nii palju toimikuid. Lenin oma käsi ei määrinud, kui välja arvata mõned Radekile Stockholmi saadetud paljuütlevad telegrammid, millest ühes kinnitab ta 2000 rubla kättesaamist 21. aprillil. Teises nõudis Lenin „rohkem materjale.“ Polkovnik B. V. Nikitin, kes töötas Ajutise Valitsuse vastuluures, tõi oma memuaarides ära mitmed inkrimineerivad telegrammid ja väitis, et bolševike agent Jevgenija Sumenson tunnistas ülekuulamisel Saksa impordiäri kattevarjus saadud raha vahendamist Poola juristile Mieczysław Kozłowskile, kes oli bolševike keskkomitee liige. Pärast lahkumist Venemaalt 1917. aastal teavitas Kerenski liitlaste luureteenistusi dokumentidest (ja kirjutas neist ka mälestustes), mida väitis olevat näinud, muuhulgas tuntuks saanud tõendit 750 000 rubla väljavõtmisest Sumensoni arvelt Siberi Pangas. Seniajani uskus enamik ajaloolasi, et need tüliküsimused tuleb jätta lahtiseks, sest Vene arhiivides ei leidu piisavalt kinnitavat tõendusmaterjali.

Ent hävitamisele ei läinud sugugi mitte kõik bolševike Saksa sidemeid tõendavad dokumendid, mida Ajutise Valitsuse uurijatel õnnestus paljastada. Uued tõendid kommunistliku partei arhiividest näitavad, et Sumenson tõepoolest juhtis tõelist, ehkki ebaharilikku impordiäri hiiglasuurest täielikult möbleeritud Petrogradi korterist aadressil Nadeždinskaja 36. (Tema tegevus äratas märkimisväärset huvi naabrites, kes imestasid, miks vallaline lastetu naine elab nelja magamistoaga korteris ja võtab vastu nii rohkelt meessoost külalisi.) Sumenson müüs Saksamaal valmistatud termomeetreid, ravimeid, sukki, pliiatseid ja Nestlé toiduaineid, seda kõike sularaha eest. Tal olid arvelduskontod Siberi Pangas, aga ka Vene-Aasia ja Azov-Doni pankades, kuhu ta deponeeris sadu tuhandeid rublasid, mida sai nende haruldaste Saksa luksuskaupade eest jõukate venelaste käest. Mitmed tunnistajad nägid, et Sumenson andis isiklikult sularaha üle Kozłowskile, tehes seda korrapäraste, mitme tuhande rubla väärtuses osamaksetena.

Sumenson sai telegraafi vahendusel ka ülekandeid Stockholmi ja Kopenhaageni pankadest, tavaliselt oma sugulaselt Jakob Fürstenberg-Haneckilt (ka „Kuba“ nime all tuntud revolutsionäär), kes oli Lenini usaldusväärsemaid parteikaaslasi ning tulevane Nõukogude rahandusminister. Ühes kompromiteerivas telegrammis nõuab Kozłowski, et Kuba saadaks 100 000 rubla Stockholmis asuva Nya Bankeni kaudu Sumensonile Petrogradi: mitu päeva hiljem saadeti täpne summa Sumensoni arvelduskontole Vene-Aasia Pangas. Sellised vahetud pangaülekanded ning Sumensoni impordiettevõttes toimunud rahapesu võimaldasid Saksamaa valitsusel edastada Lenini parteile Petrogradis tohutuid summasid, mis ulatusid lõppkokkuvõttes 50 miljoni kuldmargani – see võrdub tänapäevases vääringus enam kui miljardi dollariga.

Pärast Venemaal põrandaalustes tingimustes peost suhu elamisega mööda saadetud aastaid valitses nüüd bolševike seas küllus ja nad käitusid vastavalt. Jõudnud Soome vaksalisse, kolis Lenin Kšessinskaja häärberisse, ühte linna kõige suurejoonelisemasse juugendstiilis residentsi, mis ehitati aastatel 1904–1906 Venemaa kõige kuulsama baleriini Matilda Kšessinskaja jaoks, kes oli tsaar Nikolai II ja pärast teda veel kahe Romanovi suurvürsti armuke. Baleriinile mõeldud elegantne kodu, mis paiknes strateegilises mõttes sobilikult Peeter-Pauli kindluse vastas, muudeti pärast Lenini tulekut kindlustatud sõjaväeliseks objektiks, millest sai bolševismi juhtimiskeskus. (Nõukogude ajal nimetati see ümber revolutsioonimuuseumiks, tänasel päeval kannab see nime poliitajaloo muuseum.)

Kšessinskaja häärberis kihas tegevus, siin toimusid partei keskkomitee koosolekud, siin asusid Pravda ja Soldatskaja Pravda toimetused ning bolševike „sõjaväeorganisatsiooni“ peakorter, kust saadeti komissare armeeüksusi sõjavastasesse meeleollu pöörama. Alumisel korrusel asusid raamatupidamine ja hiljem Nikitini meeste avastatud hinnaline trükkimisseade, mis tootis usaldusväärsetele operatiivtöötajatele ja sõduritele isikutunnistusi ning juhilube. Koridore ummistasid pamfletid ja propaganda; käskjalad voorisid korraldusi täites siia-sinna.

Tänaval avanenud vaatepilt oli veelgi hämmastavam. Varsti sai Kšessinskaja häärberist kohtumispaik kogu linnast kokku tulnud demonstrantidele, kes tulid põnevust kogema – ja loosungeid hankima. Bolševikke iseloomustas propaganda tegemisel tõeline osavus, ning seda tugevdas veelgi Lenini poliitiline programm, mis ei tunnistanud mingeid piiranguid. Kui menševikud ja esseerid nõukogus nõustusid armeedistsipliini taastamise nimel vastumeelselt valitsusega koostööd tegema (nagu näitas käskkiri nr 2), siis bolševikud vorpisid plakateid, millel seisis lihtsalt „Maha valitsus“. Mõnede tunnistajate sõnul näis, et bolševike plakatid püüdsid pärast Lenini ilmumist mõista anda, et „sakslased on meie vennad“.

Kuna Saksa armee viibis Venemaa pinnal, olid sellised loosungid plahvatusohtlikud, et mitte öelda reeturlikud. Juba ringlesid kuuldused, et Lenin on Saksa agent. Neis oludes on märkimisväärne, et keegi selliste plakatitega üldse välja tuli. Ka siin pakub uus tõendusmaterjal meile vihje. Äsja rindelt tagasi Petrogradi pöördunud Vene Punase Risti medõe Jevgenija Šeljahhovskaja vande all antud tunnistusest nähtub, et mitmed hästiriietatud mehed (kelle tunnusjooni ta detailselt kirjeldab) jagasid 1917. aasta aprilli lõpus Kšessinskaja häärberi ees laiali sõjavastaseid ja saksameelseid plakateid ning pakkusid kümnerublaseid rahatähti kõigile, kes avaldasid plakatite demonstreerimiseks soovi. See oli suur raha, ligilähedane 500 dollarile tänapäeval. Bolševike kotimehed jagasid Šeljahhovskaja sõnul sularaha seni, kuni kotid tühjaks said, siis sisenesid nad häärberisse ja tulid 15 või 20 minuti pärast uuesti välja, kotid jälle kümnerublaseid täis topitud. Teine tunnistaja kinnitas vande all Šeljahhovskaja tähelepanekute põhituuma.

Polkovnik Nikitini sõnul lisab medõe loole vürtsi asjaolu, et need kümnerublased rahatähed, mida Kšessinskaja häärberi ees jagati, olid tõenäoliselt Saksa valitsuse poolt trükitud valeraha: nad olid enne sõda saanud matriitsid Tsaari-Venemaa 10-rublaste rahatähtede trükkimiseks. Nikitini sõnul oli nende valerahade eristavaks markeeringuks „kaks viimast arvu seerianumbril, mis olid õrnalt alla joonitud“. Hiljem avastati palju selliseid „saksa“ rahatähti arreteeritud bolševistlike agitaatorite omanduses.

Lenin ja tema Saksa sponsorid panid kõik mängu. Ajutine Valitsus, kes oli liitlaste tohutu surve all enne revolutsiooni Venemaa poolt lubatud kevadine pealetung läbi viia ja pidas seejuures visa võitlust nõukoguga ülemvõimu pärast armees, pidi nüüd leppima veel ühe vaenlasega. Bolševikel ei võtnud vägivallani jõudmine kaua aega.