Kuigi esialgu hüüti välja, et tõenäoliselt on 12 000 aastat vana kolju hävinud, teatasid muuseumi töötajad, et suurem osa koljust on päästetud. Kuna kolju oli metallist vitriinis, jäi see hävimata - kadunud on vaid umbes viiendik koljust. Koljutükke koos hoidev liim sulas tules ning seetõttu tuli muuseumitöötajatel tükid eraldi kokku korjata.

"Tunne oli täpselt nagu pereliige oleks meie juurde tagasi tulnud," ütles arheoloog Claudia Carvalho väljaandele Science. Carvalho sõnul on küll koljutükid pisut kahjustada saanud, kuid tema hinnangul on need võimalik korda teha. "Kahju on väiksem kui me kartsime," ütles ta. Peale selle on töötajatel lootus, et ka kadunud tükid on veel võimalik rusude seast üles leida.

Luzia kolju

Luzia nime kandev skelett, millest on säilinud kokku umbes kolmandik, leiti 1975. aastal ühest Brasiilia koopast Annette Laming-Emperaire'i poolt. Mõned arheoloogid usuvad, et Luzia võis olla osa esimestest inimestest, kes Lõuna-Ameerikasse sattusid. Tegemist on vanimate inimsäilmetega, mis Ameerika mandritelt leitud. Skelett on oma nime saanud legendaarse Aafrika skeleti Lucy järgi.

Rahvusmuuseumi kahjude täpsem hindamine algab ilmselt järgmisel aastal, selleks on vaja esmalt tagada, et hoone struktuur oleks stabiilne ning ei oleks varingute ohtu. Siis saame ka ilmselt täpsemalt teada, millised väärtuslikud eksponaadid veel säilinud või lõplikult kadunud on.