Keskaja igapäevaelus sai tuleohutuse tagamisest painav probleem ning tulekahju oli üks ajastu suurtest hirmudest. Iga inimest õpetati juba maast madalast tulega õigesti ümber käima, ilma ennast ja teisi ohtu seadmata. Sageli piisas vaid väikesest ettevaatamatusest, et hävitav tuli lahti pääseks. Tulekahjusid peeti Jumala viha märgiks või tema saadetud karistuseks. Seepärast tavatseti tulekahjudest kirjutades ikka lisada mõni omamoodi tõrjemaagiline vormel – Andku jumal, et sellist asja enam ei näeks! või Jumal hoidku selle eest, kui tuli süttib.

Lisaks igapäevasele praktilisele kasutusele oli tulel keskajal veel teisi tähendusi ja rakendusi. Antiikfilosoofiast üle võetud õpetuse järgi oli tuli üks neljast põhielemendist (tuli, õhk, maa, vesi), millest koosnes kõik olev.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega