PROOVISÕIT | Volkswagen Touareg: nimetage või lipulaevmaasturiks, nimi autot ei riku!
Volkswagen Touareg on jõudnud kolmanda generatsioonini. Turundajad mõtlesid sel puhul välja sõnavärdi “lipulaevmaastur”, mis kleepus asisele autole vihalehena külge. Uku Tampere viis Touaregi lohutuseks sinna, kuhu iga maastur igatseb – ronima! Nagu selgub, head autot ei suuda rikkuda ükski turunduse lapsus.
Varakevadel lõi Volkswagen trumbid lauale ja näitas maailmale kolmanda generatsiooni Touaregi. Eestis mõtlesid turundajad, kuidas uustulnukat maasturitaoliste toodete plahvatuse ajastul nimetada nii, et meelde jääks.
Välja mõtlesid! Saksa autotootja maasturite lipulaevast sai “lipulaevmaastur”, publik sai end turundusplära peale ribadeks naerda ja uus Volkswagen Touareg tegi seda, mida pidi – jäi meelde!
Intro
Volkswagen Grupp on aastaid noobleid ja veel nooblemaid maastureid tootnud ent nii palju vastakaid arvamusi, kui Touareg, ei ole esile kutsunud ei Audi Q7, Bentley Bentayga ega ammugi Lamborghini Urus, millega platvormi jagatakse.
Noist kolmest lihtsalt ei oodata eriti midagi muud kui peamiselt ilus (ja kiire) olemist, nii kalli raha eest maastikule minna on siiski riskibisnis.
Touareg on aga ilmselgelt riiukukk – selle kaks varasemat põlvkonda on maastikusõiduhuvilised omavahel pea karvupidi kokku ajanud. Ühed ülistavad taevani, teised sülitavad põlglikult vaateakna suunas ja nokivad kodus Nivat edasi.
Tüli on küdenud 2002. aastast alates, mil Touareg Esimene teedele jõudis. Kolmas põlvkond, mis näeb välja nagu nõelasilmast tulnud tviidülikonnaga euroametnik, võtab korraks mõtlikuks: Euroopast tulevad viimasel ajal peamiselt direktiivid ja nende järel kohitsetud mootoritega maasturilaadsed tooted. Ühtegi päris asja… vaevalt. Sest kes selle kinni maksaks?
Igaks juhuks ei kerinud ma videomeister Steniga Mustjõe maastikurajale suundudes lootusi üleliia kõrgele, sest nahksisuga, soliidne (ja tegelikult ka igav) Touareg ei näe kuskilt otsast sedamoodi välja, et maastik selle loomulik keskkond olla võiks.
Kedagi tema kuue järgi hinnata oleks lühinägelik. Mul on isiklikust autoajaloost võtta küllalt pikk (ja õnnelik) kooselukogemus esimese põlvkonna Touaregiga ning autoajakirjaniku elust kõvasti empiirilist võrdlusmaterjali, muuhulgas ka tõeliseks maasturiks nimetatud Toyota Land Cruiseriga. Seega, räägi välja Touareg Kolmas!
Hunti hundiks ei nimeta
On olnud juhuseid (palju!), kus VW Touaregi omanikud, kes on julgenud oma sõidukit maasturiks nimetada, saavad “teadjatelt” sõimata. Sest päris maastur on ikka selline, mis … (järgneb müriaad erinevaid sõnu, mis iseloomustavad puhtaverelist off-road võistlusmasinat.
Kahtlemata asjatundlik on võrrelda ekstra maastikuvallutamise tarbeks tuunitud off-roaderit liinilt veereva standardtoodanguga ning manada Touaregi vintsi puudumise pärast. Kahtlemata.
Sama asjatundlik kui öelda tänasel päeval, et Toyota Yaris ei kõlba ralliautoks. Mu meelest tuleks seda öelda otse Ott Tänakule, sest ilmselgelt ta ei tea, mida ta seal WRC sarjas korraldab.
Ehk siis – kui kirjas on “maastur” ei tähenda see automaatselt off-roaderit. Et olla täpsem, kui kirjas on keelt krõlli väänav “lipulaevmaastur”, siis see võib tähendada ka mitte midagi.
Tegelikult ei tähenda suurt midagi ka levinud “linnamaastur” või “noobel linnamaastur”, mida Touaregi kohta samuti sageli kasutatakse – selles sõnas on paras annus eneseirooniat.
Maanteeamet muuseas on Touaregi tehnilises passis nimetanud mahtuniversaaliks. Üks kuulus autosaade võtab aga auto kokku väljendiga “Family-Four-by-Four”.
Ilukirjandust kõrvale jättes on Volkswagen Touareg auto, mis on ennekõike mõeldud teenima inimest tema väga erinevates liikumise-, ruumi-, tassimise- ja minu poolest ka teisel pool maakera elava lellepojaga suhtlemise vajadustes.
Selle kõigega saab see masin mängleva kergusega hakkama, lisades mängule ja kergusele ka mugavuse dimensiooni.
