JOONIS | Millest koosneb inimestele paigaldatav kiip ja milline see täpselt välja näeb?
Täna üks enim kirgi kütnud teemasid on EPL-is ilmunud lugu, mis käsitles Tele2 töötajate endi kiibistamist. Üritame graafika abil selgitada, millega täpselt tegu on ja kuhu see inimestele paigaldatakse.
Kiip on tillukene, umbes sentimeetri pikkune ning koosneb mikrokiibist, kondensaatorist ja antennist. Kiibisüsteemi ümbritseb bioaktiivne klaas, mis on inimesele ohutu ning hoiab süsteemi osasid koos. Klaas on ülitugev ning jääb purunematuks kuni kaheksa tonni suuruse raskuse all. Kiip paigutatakse käelihaste ja naha vahelisse tühimikku ning seda võib paigaldada nii pöidla ligidale kui ka käe välisküljele.
Kiip voolu ei tarbi ning akut ega muud energiallikat ei vaja. Kogu süsteemi aluseks on raadiolained, mis kiibi skaneerimisel näiteks ukse kõrval asuvast andmelugeri abil annavad kiibile piisava koguse energiat, et saata vastusignaal ning seega isik või ese tuvastada. Sarnast tehnoloogiat kasutatakse ka pangakaartides, Tallinna ühistranspordis kasutatavas ühiskaardis, telefonides, uksekiipides ning NFC-siltides.
