Mida vikipedistid tahavad? Internetivabaduse manifest Eesti erakondadele

Euroopa Liidu uue autoriõiguse direktiivi tõttu on Eestis juhtunud miski, mida pole nähtud ACTA protestidest saati: avalikkusse on jõudnud debatt autoriõiguse üle. Eriti intensiivseks on arutelu läinud pärast direktiivi viimatist hääletust 12. septembril, kui sõna on võtnud poliitikud ja juristid, autoriühingute juhid ja internetivabaduse pooldajad. Kuid erakonnad on siiani vaikinud.

Ometi on just praegu viimane aeg, et ka erakondade programmidesse jõuaksid internetivabaduse teemad, nagu autoriõigus, andmekaitse ja sõnavabadus. Meie – valijad ükshaaval ja Eesti riik tervikuna – peame neile teemadele mõtlema ja neid omavahel arutama, sest muidu langetatakse meid puudutavad otsused ilma meieta. Praeguseks on Euroopa Liit asunud valmistama ette mehhanismi, mis võimaldab kehtestada üleeuroopalise tsensuuri – ja viimati toetas seda neli meie kuuest eurosaadikust. Mõnedki valijad küsivad nüüd endalt: kas ma tõesti selleks need inimesed ennast esindama läkitasin?

Eelmistele valimistele eelnenud debatis seda teemat ei olnud. Enam ei saa sellest mööda vaadata – valijal on õigus teada, kuidas tema esindaja meie kõigi digikeskkonna kujundamisse suhtub.

Meie, siinse teksti autorid, ei saa rangelt võttes kõneleda kellegi teise eest peale iseenda. Oleme küll vikipedistid ja internetivabaduse probleemidega aastaid tegelenud, kuid siin ja praegu panime üksnes omaenda kogemusele toetudes kirja, mida peaks oma valimisprogrammi, platvormi ja pikaajalisse poliitilisse strateegiasse kirjutama erakond, kelle poolt oleksime nõus hääletama. Selge on, et interneti suukorvistamist toetanud saadikud ja erakonnad meie häält ei saa. Ilmselt on valijate seas rohkemgi meiesuguseid, kellele vaba internet korda läheb.

Konkreetsed ettepanekud

Järgnevas on loetletud üheselt realiseeritavad punktid, mida erakonnad saavad panna valimisprogrammi ning järgmise nelja aasta jooksul ära teha, algatada või vähemalt selgelt ja konkreetselt toetada. Valimistsükli lõppedes saavad valijad otsustada, kas lubatut vähemalt püüti teha või mitte. Mitmeid neist ettepanekutest on varemgi esitatud. Tervikuna kaitsevad need mitte üksnes interneti tavakasutajaid, vaid ka meie haridust ja kultuuri, sealhulgas kultuurimälu – ja autoreid.

* Avaliku rahastusega digiteerimisprojektides valminud digimaterjalid peavad olema avalikult kättesaadavad ja neile ei tohi tekitada täiendavaid õiguslikke piiranguid (nt tuleks kasutada vabakasutuslitsentse või anda materjalid avalikku omandisse).

* Tuleb astuda samme, et avaliku kunsti autorid oleksid avalikult tunnustatud: näiteks skulptuuride ja hoonete juures oleksid infotahvlid, arhitektuuriteoste autorid aga fikseeritaks ehitisregistris (ehitisregistri määrus ei sisalda praegu sõna “autor”).

* Avaliku sektori asutuste töö käigus maksumaksja raha eest loodav looming tuleb anda vabakasutusse (vabakasutuslitsentsi või avaliku omandi abil – nõuet saab rakendada nii oma töötajatele töölepingute kaudu kui ka sisse ostetavatele tellimustele ja riigihangetele). Samuti tuleb tagada, et avalik-õiguslike teadus-, kultuuri- ja kommunikatsiooniasutuste looming oleks kasutatav võimalikult vabalt ja kasutuspiiranguid võiks rakendada vaid hästi põhjendatud juhtudel.

* Avaliku rahastusega looming (nt protsendikunst ja Kulka toetustega loodu) tuleb anda vabakasutusse või lühendada selle kasutamist piiravate varaliste õiguste kestust – seda saab teha lepingutega, seades vastavad litsentsid rahastusele kandideerimise tingimusteks ning makstes autoritele põhitasu selle võrra rohkem. Miks peaks maksumaksja maksma sama asja eest kaks korda, kui tingimused seab riik, kes teda esindab?

* Eesti ei nõustu kärpima oma autoriõiguse seaduses kehtestatud hariduserandit, mis määratleb kaitstud õigustega teoste vabakasutuse haridus- ja teadusasutustes. Eesti eesistumise ajal on juba vihjatud võimalusele võtta uue autoriõiguse direktiivi juurutamise käigus üle Põhjamaades kasutatav kollektiivne litsenseerimine, mis piiraks märgatavalt võimalusi tutvustada meie kultuuri meie haridusasutustes. Eesti senist hariduserandit on eksperdid toonud korduvalt teistele Euroopa riikidele eeskujuks.

* Meie mäluasutustes olev looming, mis on autoriõiguste aegumise tõttu jõudnud avalikku omandisse, on meie ühine kultuuripärand. See tuleb süsteemselt arvele võtta ja tagada, et see oleks kõigile vabalt kättesaadav ilma kunstlike takistusteta nagu vesimärgistamine või digiteerimise ettekäändel uutele autoriõigustele pretendeerimine.

* Nn tühja kasseti maks tuleb kaasajastada. Ei piisa sellest, kui valitsus täiendab autoritasude kalkulatsiooni aluseks olevat seadmete nimekirja iga paarikümne aasta takka kohtuotsuse sunnil. Poliitika peab olema teaduspõhine: alustada tuleb uuringust, milliseid seadmeid kui sageli seaduslikult omandatud teoste kopeerimiseks kasutatakse, nimekirja koostades aga arvestada nende osakaalu tarbimises ning jätta välja seadmed ja tehnoloogiad, mille niisugune kasutus on marginaalne. (Jah, see võib tähendada, et tühja kasseti maks audiokassettidele enam ei rakendugi. Ühiskond muutub.)

* Infoühiskonna direktiivis on jäetud iga liikmesriigi ülesandeks tagada, et iga kasutaja saaks tarvitada seaduslikult omandatud digitaalteoseid õiguste kohaselt, mille talle tagavad riigi autoriõiguses üle võetud vabakasutuserandid. Samas võib praegu näiteks ostetud DVD kasutamine koolis osutuda lubavale erandile vaatamata ikkagi võimatuks tehniliste kaitsemeetmete tõttu. Kas teadsite, et selliste kaebustega peaks teoreetiliselt tegelema riiklik autoriõiguse asjatundjate komisjon – mille poole pole 2004. aastast alates pöördunud mitte ükski kasutaja? Me vajame süsteemi, mis tagab kasutajate õigused reaalselt.

* Suur osa maailmakultuurist on eesti keeles digitaalselt kättesaamatu, kuna kõik tõlked on autoriõigusega kaitstud ja neid vabalt levitada ei tohi. Internetis ei ole õiguspäraselt eestikeelset “Hamletit”, “Fausti” ega “Odüsseiat”. Samas on tõlkedki osa eesti kultuurist ning noorele kirjakultuurile eriti tähtsad. Eesti peab algatama riikliku programmi, mille alusel kas ostetakse süsteemselt vabakasutusse maailmaklassika teoste seniseid tõlkeid või tellitakse uued, mille rahastamise tingimuseks on algusest peale vabakasutuslitsents. Samasugust süsteemset programmi vajab ka eesti kirjanduse tõlkimine teistesse keeltesse: nagu näha ei jõua meie kultuur maailma iseenesest, turumajandusliku nõudmise ja pakkumise toel, kui me ise tema eest ei seisa.

* Eesti valitsus peab kasutama kõiki juriidilisi ja poliitilisi võimalusi tagamaks, et praegu läbirääkimistele suunatud direktiiv ei saaks jõustuda kujul, mis on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. See tähendab kaht võimalikku tegevust. Esiteks võib juhtuda, et direktiivi läbirääkimised Euroopa Liidus venivad ning Eesti uus valitsus võib muuta oma seisukohta Euroopa Liidu Nõukogus. Teine võimalik meede on vaidlustada direktiiv Euroopa Liidu Kohtus hiljemalt kahe kuu jooksul pärast selle avaldamist, kuna selles kehtestatav kasutajasisu lausjälgimine on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (millele on juhtinud tähelepanu ka teised liikmesriigid ning Euroopa Kohus oma eelotsuses). Kui keegi nüüd huvi hakkab tundma, siis direktiivi vaidlustamiseks liikmesriigi poolt jagab näpunäiteid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 263.

Programmilised ettepanekud

Need on punktid, mis võiksid olla kirjas erakonna programmis keskpikas perspektiivis. Nende seas ei ole lähiajal kergelt teostatavaid meetmeid, kuid need on põhimõtted, mille eest tuleks seista nii Eestis endas kui ka Euroopa Liidus ja millele tuginedes tuleks konkreetseid samme kavandada.

Muudatused autoriõiguse vallas ei tohi:

* kahjustada avalikku omandit selle erastamise teel;

* rikkuda sõnavabadust ja minna vastuollu põhiõiguste hartaga;

* ohustada ettevõtlusvabadust.

Neid põhimõtteid rikub praegu ettevalmistatav autoriõiguse direktiiv konkreetselt, artiklites 3, 5, 11 ja 13. Samas on vägagi võimalik, et seda teevad teisedki õigusaktid – Eesti seaduseelnõud, Euroopa Liidu direktiivide ja rahvusvaheliste lepingute kavandid –, mis jõuavad järgneva nelja aasta jooksul Eesti valitsuse lauale. Sellisel juhul tuleb neid õigusakte vaadata muude kaalutluste kõrval ka internetivabaduse seisukohalt.

Peale selle

* Autoriõiguspettused tuleb muuta karistatavaks, sh avaliku omandi puhul. Siiani vohab nii Euroopas kui ka Ameerikas autoriõiguse pahatahtlik kasutamine ettekäändena: poliitilisi ja ärilisi konkurente vaigistatakse alusetute mahavõtunõuetega, end autoriõiguse valdajaks väites petetakse välja raha avaliku omandi kasutajatelt ning nõutakse sisujagamisplatvormidelt tulu enda arvele kandmist isegi kassi näugumise ja Bachi teoste eest. Kogu see tegevus on aga karistamatu ning avaliku omandi eest ei seisa meie praeguses autoriõiguses keegi.

* Eestis tuleb soodustada organisatsioonide väljakujunemist, mis kaitseksid internetikasutajaid samamoodi kui traditsioonilised tarbijakaitseorganisatsioonid kaitsevad tarbijaid traditsioonilises majanduses. Seni on seda rolli püüdnud kanda Eesti Interneti Kogukond, kuid mitte alati väga edukalt. Harjumuspärane tarbijakaitse aga internetikasutajaid juriidiliste ja poliitiliste riskide eest ei kaitse.

* Euroopa Liidu infoühiskonna direktiiv loetleb autoriõiguse võimalikud erandid, mida riigid võivad rakendada, et lubada kaitstud teoste vabakasutust teatud tingimustel. Iga riik kohaldab neid lubatud piirides erinevalt. Eestis on üle võetud osa eranditest (haridus ja teadus, paroodiad ja karikatuurid, uudised jne), kuid meil pole kunagi olnud avalikku arutelu, miks me oleme mõnest erandist loobunud (nt religioonierand ja majaremondierand) või kas peaksime olemasolevaid piiritlema teisiti (nt panoraamivabadus). Mõistlik oleks Eestile antud mänguruum süsteemselt läbi uurida ja oma võimalusi avalikult arutada, et meie otsused ja valikud oleksid teadlikud.

* Orbteosed on autoriõigusega kaitstud teosed, mille õiguste valdajaid pole võimalik leida, seega ei saa nende kasutamiseks ka luba küsida ega autoritele maksta. Nende tuvastamise kord ja sellele järgnevad kasutusvõimalused on Eestis praegu reguleeritud nii, et tuvastamine paneb Rahvusraamatukogule absurdse töökoormuse ja lõpuks ei saa orbteoseid kasutada ikka mitte keegi peale raamatukogu enda. Euroopa reeglid ei kohusta Eestit tegema rumalaid seadusi, me saame neid muuta.

* Eesti ei tohi nõustuda autoriõiguste pikendamisega üle nende senise kestuse (autori eluaeg + 70 aastat). Meie noorele kirjakultuurile oleks see eriti hukatuslik – meil pole Shakespeare’i, Puškinit ega Homerost, kes jääks internetis igal juhul vabaks. Praegu ei ole seda küll otseselt pakutud, ent Põlis-Ameerika rahvatarkus ütleb: kui Miki-Hiir hakkab kaljukammitsasta vabanema, pikendab vanatühi kohe autoriõigust. Ja siis jõuab see ka kaubanduslepingutesse, nii nagu USA pikendas autoriõiguse kestust Kanadas hiljuti 50 aastalt 70 aastale.

Neist punktidest neli viimast on kindlasti Eesti valitsuse ja Riigikogu võimuses. Esimene neist eeldab ilmselt tegutsemist Euroopa tasandil, kuid mitte tingimata muudatusi õigusaktides. Vahelduseks võiks Eesti Euroopas silma paista ka sisulise initsiatiiviga.

Pikaajaliselt

Järgnevad punktid puudutavad internetivabaduse küsimusi, mis pole lahendatavad üksnes Eesti-siseselt ning järgmise nelja aasta jooksul ei pruugi iseenesest isegi valitsuse lauale jõuda. Mõned neist on fikseeritud praegu läbiräägitavas ELi direktiivis ning neid avada lähiaastatel ei saa. Samas ei jõua need mitte iial kuhugi, kui ükski riik ei ütle, et nendega peab tegelema.

* Eespool mainisime infoühiskonna direktiivis esitatud nõuet, et liikmesriigid tagaksid kasutajatele vabakasutuserandites antud õiguste reaalse kasutatavuse. Tegelikult ignoreeritakse seda kohustust kogu Euroopas. Eesti võib tõstatada küsimuse, kuidas tuleks täiendada Berni konventsiooni ja ELi direktiive, et kasutajate õigused ei oleks tühi sõnavaht.

* ELi direktiivides tuleb tagada avaliku omandi puutumatus. See tähendab, et kord avalikku omandisse jõudnud teoseid ei tohi taas erastada – ei juhul, kui muutuvad autoriõiguse tingimused, autoriõiguse valdaja tahab selle vabakasutusest tagasi võtta ega uute õiguste rakendamisel valdkondades, kus neid varem polnud. Võimalik on määratleda riigi õigus ja kohustus esindada avaliku omandi kaitsel kohtuasjades ühiskonda, kelle huve kahjustatakse.

* Direktiivides tuleb laiendada hariduserandit kogu Euroopas nii, et Eestis elementaarsed praktikad muutuksid legaalseks ka ülejäänud Euroopas ning Eesti õpetajad võiksid tutvustada koolis võrdselt kogu Euroopa kultuuripärandit. Samuti tuleb reaalselt arvestada elukestvat õpet ja mitteformaalset haridust – see hõlmab näiteks hariduslikku vabakasutust väljaspool haridusasutusi. Kool peab saama õpilastöö veebis kõigile kättesaadavana avaldada ka siis, kui selles on foto linna peaväljakul asuvast kujust, mille autor ei ole 70 aastat surnud (te ei pruugi uskuda, kuid seda õigust Saksa kohus hiljuti eitas).

* Direktiivides tuleb kaitsta kasutajate loodavat mitteärilist sisu: meemid, remiksid ja muud tavakasutajate tuletatud teosed peavad jääma vabaks, kuni kasutajad ise nendega raha ei teeni. Viimatisesse direktiivi pakuti sellist punkti, kuid see hääletati Euroopa Parlamendis välja.

* Direktiivides tuleb kaitsta teksti- ja andmekaevevabadust. Praegu on direktiivist laual mitu varianti, millest üks annab selle vabaduse üksnes teadusasutustele, teine pakub seda ka mäluasutustele ja üksnes kolmas võimaldab liikmesriikidel ise otsustada, kui ulatusliku erandi nad kehtestavad. Sellised kunstlikud piirangud pärsivad Euroopa IT-sektori ja hariduse konkurentsivõimet. Võrdluseks: Jaapanis on teksti- ja andmekaeve 2009. aastast kõigile vaba.

* ELi tulevastes õigusaktides ja Berni konventsioonis tuleb tagada, et hüperlinkimine oleks autoriõiguslike piirangute eest selgelt ja üheselt kaitstud. Kui linkida ei saa, siis Internet ei tööta – miks on poliitikutel ja juristidel nii raske sellest aru saada?

* Euroopa Liidu autoriõiguses tuleks toetada iseseisvat raamatukoguerandit, mis võimaldaks laenutada kogu Euroopa raamatukogudel ühtviisi ka digiraamatuid, tagades samas autorite huvide kaitse. Parim lahendus oleks üleeuroopaline harmoniseeritud süsteem.

* Tsiteerimise vabadus on kirjutatud Berni konventsiooni, Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidesse. Sellest hoolimata püütakse seda uusi autoriõigusi kehtestades üha kärpida. Tsiteerimisvabadus tuleb tagada mitte üksnes tekstilistele, vaid ka audiovisuaalteostele ja virtuaalreaalsusele.

* Võrguneutraalsus on fundamentaalselt tähtis. See tuleb tagada pöördumatult ja nii, et selle nõuetest ei saaks “sooduspakkumiste” sildi all mööda hiilida.

* Eesti ei nõustu autoriõiguse laiendamisega andmetele. Andmete kaitsmine autoriõigusega, mis on algselt mõeldud loomingu kaitseks, on Eesti seaduses praegu

välistatud ja võib kõlada absurdsena, kuid ettepanek kehtestada autoriõigus andmetele oli osa ELi eelmise digivoliniku Günther Oettingeri paketist, mida on toetanud ka Andrus Ansip. Eesti ja Euroopa IT-sektorile võib selle mõju olla täiesti halvav.

* Eesti ei nõustu autoriõiguse laiendamisega folkloorile. Põlisrahvaste kaitse on väga tähtis, kuid selle jaoks ei saa vägisi kohandada eraõiguse haru, mis niimoodi moondub lõpuks mitte loojate, vaid riikide rahaallikaks ja välistab loomingu vabakasutuse igaveseks. Eestis ei ole sellest teemast veel räägitud, kuid rahvusvahelistes intellektuaalomandi kaitse organisatsioonides on see juba mõnda aega laual.

Milline on Eesti pikaajaline, soovitavalt valitsusteülene ja päevapoliitikast sõltumatu positsioon digiõiguste ja internetivabaduse küsimustes? Siiani on Eesti positsiooni määratlenud Saksa meediakontsernid, kelle raudses haardes on Euroopa Rahvapartei, tolle eestimaine kontor Isamaa ja selle kaudu ka nöörid, mis liigutavad kahe järjestikuse valitsuse justiitsministri Urmas Reinsalu kätt. Siiani on kõik Isamaa koalitsioonipartnerid loovutanud Eesti inimeste ja ettevõtete õiguste üle otsustamise Reinsalule, kes Eesti ametlikke seisukohti kujundades on ignoreerinud isegi omaenda ministeeriumi analüüse ja soovitusi. Kas leidub mõni erakond, kel on piisavalt julgust, et öelda: ei, nii see küll jääma ei pea?

Lõpetuseks

Lugejale võib silma torgata, et kuigi eelneva programmi põhirõhk on meie kultuurilise ühisvara, ennekõike avaliku omandi staatuse tugevdamisel, ei kaota nende meetmete rakendamisel senine koopiatööstus rahaliselt, pigem võidab. Koostasime nimekirja nimme nii, et internetivabadust toetavad erakonnad ei langeks kohe majandushuvidest lähtuvate rünnakute alla. Kahtlemata tuleb pikemas perspektiivis muuta tulude jaotust loomemajanduses nii, et vahendajate osa taanduks mõistlikkuse piiresse ja rohkem teeniksid autorid, kes ka päriselt meie kultuuri loovad. Kuid selleks tuleb kaaluda suurte rahvusvaheliste kokkulepete muutmist, mis pole praeguste valimiste teema.

Nagu öeldakse telepoes: kuid seegi pole veel kõik! Tegelikult tahame ka normaalselt toimivat demokraatiat ja inimõiguste austamist. Siiani pole sellega Eestis üldse mitte väga hullusti, kuid arenguruumi on ja viimaste aastate trendid ei sisenda sugugi kindlustunnet, et kõik niigi hästi jääb, kui me ise demokraatia eest ei seisa.

Loomulikult ei sobitu kõik need punktid iga erakonna programmilistesse dokumentidesse võrdse kergusega. Samas saab neist teha kena peatüki vastavalt igaühe ideoloogiale: “Ettevõtlik infoühiskond”, “Roheline infoühiskond”, “Elurikas infoühiskond”, “Hooliv infoühiskond”... Ja kes ei tee, jääb teatud häältest ilma. Nii lihtne see ongi.

Omalt poolt oleme valmis erakondi programmi täiendamisel nõustama. Ka erakonnad võivad olla osa kodanikuühiskonnast – kui nad seda vaid tahavad.

P. S. Täname südamest käesoleva kirjatöö inspireerinud Kalev Rattust, kes küsis oma hiljutises artiklis, mida vikipedistid siis õigupoolest tahavad. Loodame, et küsimus sai piisava põhjalikkusega vastatud.