Teadlased nägid, kui ruttu must auk ainet õgib. See protsess on muide üllatavalt keeruline

Teadlased seirasid aine musta auku langemist valguskiirusest kolmandikuga võrdsel kiirusel.

Ühendkuningriigi Kuninglik Astronoomiaselts RAS annab teada, et esmakordselt on tuvastatud aine langemine otse musta auku kiirusega, mis on võrdne 30 protsendiga valguse kiirusest. Nähtust täheldati galaktikas PG1211+143 asuva supermassiivse musta augu juures.

Avastus täiendab meie teadmisi selle kohta, kuidas täpselt toimub gaaside neeldumine musta augu „kurku“ — ja tuleb välja, et see protsess on keerulisem kui võiks arvata.

Mustade aukude tihedus on nii suur, et neist ei pääse välja mitte miski, isegi mitte valgus. Küll aga võime vaadelda valgust, mida tekitab musta augu poole sööstev gaas. Suurt hulka gaasi ja tolmu musta augu ümber nimetatakse akretsioonikettaks.

Akretsioonikettad ei kujuta endast aga mitte lihtsalt otse väikese musta punkti poole voolava ainese kogumeid. Need ka keerlevad, ja seejuures peadpööritavatel kiirustel. Samuti ei pruugi kettad tingimata paikneda oma mustade aukudega kenasti ühel joonel. Aineseviirgude vastastikmõjud võivad tekitada eri kiirustel tiirlevaid rõngaid.

RAS-i uurijad vaatlesid gaaside keerukaid vastastikmõjusid, mille tulemusel osa ainest langes otse musta auku. See võimaldas teadlastel mõõta langemise kiiruseks 30% valguse kiirusest ehk umbes 100 000 kilomeetrit sekundis.

Selgus, et augu läheduses gaasi pöördliikumist peaaegu ei toimunud. Gaasi tuvastati astronoomilises mastaabis augule väga lähedal — ainult 20 korda musta augu enda läbimõõdust kaugemal (s.t, musta augu nn sündmushorsondil — piirjoonel, millest edasi liikudes pole mustast august naasmine enam võimalik).

„[Euroopa kosmoseagentuuri ESA röntgenkiirguse-observatooriumiga] XMM-Newton vaadeldud galaktikas asuva väga ereda ja nähtavasti hea toitumusega musta augu mass võrdub 40 miljoni Päikese massiga. Umbes 15 aastat tagasi tuvastasime me tegelikult võimsa „tuule“, mis andis mõista, et seda auku n-ö toidetakse üle,“ kommenteeris avastust uurimuse juhataja Leicesteri ülikooli professor Ken Pounds.

„Ehkki samasuguseid tuuli on nüüdseks täheldatud mitmes aktiivses galaktikas, õnnestus meil PG1211-143 juures teha järjekordne esmaavastus, tuvastades aine langemist otse auku,“ lisas prof Pounds. „Me jälgisime, kuidas üks Maa-suurune aineklomp umbes ühe päeva vältel mustale augule kiirenedes lähenes, saavutades enne auku neeldumist ühe kolmandiku valguse kiirusega võrreldava kiiruse.“