Uutele sõidukitele on sisse ehitatud erinevad sensorid ja tarkvara, mis võivad koguda ja edastada üle võrgu andmeid nii autotootjatele, autorentijatele, kindlustusfirmadele ning isegi ettevõtete autoparkide haldajatele.Kui juht ja sõiduk on sellistel juhtudel kokku viidavad, on tegu isikuandmetega. Seetõttu tõstatub õigustatud küsimus, kas inimesed teavad, milliseid andmeid nad igapäevaselt jagavad ja kes millisel eesmärgil andmeid töötlevad.

"Sõidukitesse sisse ehitatud süsteemide tulek mõjutab kindlasti inimeste privaatsust, kuna andmed on seotud nii juhtide käitumisega kui infoga teiste inimeste kohta, seda autos sees ja väljaspool," leiab Andmekaitse Inspektsiooni tehnoloogia direktor Urmo Parm.

Uurisime rahvusvaheliste andmekaitseasutuste telekommunikatsiooni töörühma avaldatud dokumenti, et mõista, millised probleemid andmeid koguvate autodega kaasnevad ning millised on nende murede lahendused.

Teadmatus infokogumise suhtes ja andmete ülekogumine

Oluline probleem võib olla see, et inimesed ei tea, et nende kohta andmeid kogutakse või nende jaoks ei pruugi olla päris selge, miks ja kuidas seda tehakse. Näiteks võib rendimasina puhul sõiduki andmekogumisvõimet puudutav info jõuda vaid sõiduki omaniku või haldajani, kes seda masina rentijale ei edasta. Samuti on tehniliste nüanssidega mitte väga hästi kursis olevale inimesele keeruline selgitada, millised sensorid täpselt infot koguvad või miks need seda teevad.

Kuna isesõitvad süsteemid on alles arenduses, kogutakse alguses klientide kohta tohutu hulk andmeid. Veel pole täpselt välja mõeldud, milliseid lahendusi pakutakse ning seetõttu tasubki arendajate arvates alguses koguda infot pigem rohkem kui vähem. See võimaldab hilisemat lisateenuste lihtsamat arendamist, kuna vajalik info on juba olemas. Kõiksugu lisaandmed tähendavad aga ka lisariski - mida rohkem andmeid potentsiaalselt kaduma minna võib, seda rohkem on õigustatult mures tavatarbija.

Ebaseaduslik andmekogumine ja andmete "laenamine"

Sarnaselt kõikidele teistele isikuandmete kogumisele võivad ka infot koguvate sõidukite puhul olla murekohaks sellised juhtumid, kus andmekogujad ei teavita inimest andmete kogumisest ning neil puudub selleks õiguslik alus. See omakorda tähendab, et inimese ja ta sõiduharjumuste kohta võidakse koguda hulgaliselt andmeid, ilma, et keegi teda sellest teavitaks.

Tihti võib ettevõtetel ka tekkida tunne, et just nemad on andmete omanikud, mitte inimesed, kelle kohta andmed on kogutud. Seega võidakse andmeid suvaliselt jagada teiste ettevõtetega, kes ka sellest kasu võiksid saada. Näiteks kui autoettevõte kogub andmeid, et oma tulevasid masinaid arendada, ei tohi seda infot jagada kindlustusettevõttega, et see saaks oma teenuseid arendada. Info jagamise alused on aga tihti läbipaistmatud ning tavainimene ei näe, kellega tema andmeid jagatakse.

Ebapiisav turvalisus ja kontroll

Võime seada andmete kogumisele, kasutamisele ja haldamisele kõiksugu piiranguid, kuid lõppude lõpuks pole kõigest sellest kasu, kui puudub turvalisus, mis takistab suvalistel isikutel infole ligipääsu saamast ning kontroll, mis takistaks ülalmainitud probleemide esinemist.

Nutiautod kasutavad väga paljusid erinevaid liideseid ning on ühendatud pea kõigi tänapäevaste liideste abil (bluetooth, internet, USB). Hulgaliselt erinevaid ühendusvõimalusi kujutab endast ka hulgaliselt võimalikke ohtusid, mille kaudu inimeste andmed võivad lekkida. Veel enam, kuna masin liigub, võib potentsiaalne sisse häkkimine takistada autol liiklemist (näiteks arvutusvõimekuse pärssimisega) ning lõppeda lausa avariiga.

Spetsialistide soovitused - "andmekogumistulukesed", isikupõhised eriseaded ja ühtsed standardid

Kuidas neid probleeme lahendada? Spetsialistide hinnangul on üks oluline faktor, mis aitab andmekogumist inimeste jaoks oluliselt vastuvõetavamaks muuta ning selleks on teadmine, et nende andmeid kogutakse. Selle pärast soovitataksegi andmeid koguvatesse autodesse paigutada erilised hoiatustuled, mis annavad inimesele selgelt edasi sõnumi, et tema kohta kogutakse infot.

Lisaks tasuks autodesse luua eraldi sõitjate profiilid, milles kogutavate andmete kohta on olemas erinevad valikud. Kõik juhid ei pruugi tahta, et nende andmeid samadel alustel kogutakse. Seetõttu peaks inimestel olema valik ja selge arusaam sellest, milliste andmete kogumisest ta sõites keelduda saab, millistest mitte.

Eraldi on välja toodud asukohaandmete kogumine, mis dokumendi kohaselt peaks olema võimalusel välja lülitatud, kuna see annab inimeste harjumuste ning isegi nende elustiili kohta ülipalju edasi. Näiteks võib see avalikustada eriti tundlikke isikuandmeid - religiooni, seksuaalset sättumust või muid spetsiifilisi eelistusi, mida inimene avaldada ei pruugi tahta.

Iseenesestmõistetavalt on üks oluline sellise andmekogumise vastavatele regulatsioonidele allutamine. Selleks tuleks välja töötada standardid, mis võimaldaks inimeste delikaatseid isikuandmeid piisaval määral kaitsta. Samuti tuleks üle vaadata seadusandlus ning analüüsida, kas kõik kogutavad andmed on praeguse seadusandlusega kaitstud.