Andres Arnover, maailmarekordi omanik, kellest te tõenäoliselt midagi ei teadnud
Andres Arnover on kahe kiirendusvõistluste maailmarekordi omanik. Valdkonna entusiast ja toetaja Tanel Kodusaar kirjutab Acceleristas, kui käänuline on olnud sõber Arnoveri ning tema autode tee tippude sekka.
2016. aastal ületas Andres Arnover uudisekünnise, kui sõitis esimest aastat oma uue kiirendusautoga ning vormistas kohe ka kiirendusvõistluse maailmarekordi. 2018. aasta suvel sõitis mees oma isikliku rekordi üle. Mõlemal korral on võistlusautoks olnud 2009. aasta Ford Mustang GT500 Shelby.
Ühtlasi võttis Arnover ette hullumeelse teekonna koos 1972. aasta Ford Taunusega, et osaleda Ühendriikide kuulsaimal kiirendusvõistlusel, Hot Rod Drag Week’il.
Veerand miili 6.7 sekundiga
Andrese Ford Mustang GT500 Shelbyst on originaalset küll üsna vähe alles. Kõrgel tasemel kiirendussporti harrastades ei oleks teisiti võimalik tulemust teha. Ford Mustangi roolis sündinud maailmarekord oli veerandmiili läbimine ajaga 6.7 sekundit ning selle ajaga saavutas Arnoveri Mustang kiiruseks 332km/h.
Kiirenduses on loomulikult sõidetud ka palju kiiremini, kuid rekord seisnes selles, et konkreetset tüüpi ning kubatuuriga madala ploki Fordi V8 mootoriga polnud nii kiiret aega varem saavutatud.
Enne Mustangit ehitas Andres Arnover 1972. aasta Ford Taunust, aga kiirenduses nobedamate aegade püüdmisel jäi aastaid võistlustel truult teeninud auto kõrvale: veelgi kaugemale ja veelgi kõrgemale jõudmiseks oleks pidanud hakkama sõidukit kangemate juppide mahutamiseks lõikama.
Seda Andres Arnover ei tahtnud, sest kui turvapuur välja arvata, oli Taunus välimuselt originaalilähedane kereauto. Vahemärkusena olgu öeldud, et kiired autod on teadupärast paljud toruraamil ning plastikust kestaga. Igatahes jäi Taunus mõneks ajaks jõude seisma tehes ruumi Mustangile ning enda aega ootama. Etteruttavalt olgu öeldud, et see aeg saabus, sest USAs toimub võistlus, mis on Taunuse jaoks nagu mõeldud! Ja Andres on heas mõttes piisavalt hull, et sellel osaleda.
Igal autol oma aeg
Hüppame nüüd ajas edasi, tänapäeva. Mustangi tehnika on võrreldes rekordi sündimise ajaga pisut muutunud, kuid mootor on endiselt small block tüüpi kahe turboga ülelaetud V8, töömahuga 417 kuuptolli ehk umbes 6.8 liitrit.
Muutunud tehnikaga uuendati ka maailmarekordit – seekord Rootsis, Tierpi rajal kihutas Mustang Andresega roolis sel suvel veerandmiili läbi ajaga 6,06 sekundit ning lõppkiirus oli 376,8 km/h. See on nüüd uus ja praegu veel kehtiv maailmarekord seda tüüpi Fordi mootoril ning small block V8 Euroopa rekord.
Kuigi ka need numbrid on väga muljetavaldavad, siis Mustangil me selles loos rohkem ei peatu, sest tänase loo peategelane on hoopiski punane Ford Taunus, mis jõudis oma aja ära oodata. See auto tegi teisel kontinendil suuri tegusid, kogus pilke, sai tunnustust ja tegi koos Andresega Eestile positiivset reklaami rohkem kui üks oksendavat siili meenutav rändrahn eales suudab!
1972. aasta Ford Taunuse lugu
Ford Taunuse kupee soetas Andres Arnover aastatuhande esimese kümnendi teises pooles Rootsist. See oli ka aeg, kui ta oma põnevate autoehitamise teemadega autohuviliste internetifoorumites kuulsust kogus.
Esialgu liigutas masinat 2.9 liitrine V6 Cosworthi tehnikaga mootor, millega Andres ka esimesed kiirendused sõitis. Järk-järgult arendas mees mootorit edasi, aga V6 mootor ammendas ennast siiski üsna pea. Piltlikult öeldes saavutati selle mootori timmimisega umbes tuhande hobujõu piir, mis selle tehnika jaoks oli lagi – siis hakkas mootoriplokke järjest õhku lendama. Kuna mootoriplokid nii suurt jõudu ei talunud, sündis otsus istutada Taunuse aiste vahele Fordi small block V8 ning see kahe turboga ülelaadida.
Praegu vuristab auto tegusid teha umbes 7- liitrise töömahuga jõuallikaga. Mootoriplokk on alumiiniumist ning turbod 71.5 mm Holsetid. Autol on kaalu 1400kg jagu ning juhti turvab 8.5 sekundi indeksiga turvapuur.
Taunuse tagumisi kerepaneele on umbes 10 cm jagu laiemaks venitatud. See ei anna autole mitte üksnes ülbet välimust vaid on erinevalt koopaid rullivate rullnokkade igapäevasõidukitel nähtavast ka päriselt vajalik modifikatsioon – kogu jõudu maha panna suutvad slikkrehvid peavad ära mahtuma.
Mootor toodab omaniku sõnul ligi 1500 hobujõudu ning kuidagi on vaja see kõik teele suunata. Jõu kannab rehvidele üle 2-käiguline Powerglide automaatkäigukast ning Fordi 9“ tagasild. Sõitjateruumis on säilinud armatuur ning uksepolsterdus. Sarnased autod on Soomes, Rootsis ning Ameerikas tihti üsnagi komplekssed ning ka välimuselt originaalilähedased, sest nendega on sealmail võimalik sellises konditsoonis läbida tehnoülevaatus ametlikul teel.
Ka kiirendusklasside jaotuses kuuluvad sellised autod paljudes muudes riikides tänavaklassi. Nagu enne juba öeldud – Eestis on lood ümberehitatud autodega kehvasti.
