Meil oli koolis eesti keele tunnis vaja kirjutada uudis. Algul mõtlesin, et loen ajalehest midagi ja kirjutan uudise ümber, aga siis tegid vanemad ettepaneku, et võiksin teha Tartu Motoshowst hoopiski uudisloo. Sõitsimegi reede hommikul emaga Tartusse.

See maantee tundub päris ohtlik. Ema sõitis rahulikult, püsikiirusega ja märkide järgi, aga kogu aeg tehti möödasõite ning üks kaubik rippus meil kaua aega väga lähedal seljataga. Ma päriselt kartsin nii et süda läks pahaks. Isegi kui sa ise oled liikluses väga hoolikas, sõltud sa ikkagi teistest.

Suur sinine plekist maja

Tartu Motoshow nimi on päris segane. Eesti keeles peaks olema “motosõu” või “motošõu” ja siis peaks see olema midagi väga suurt. Tegelikult on üks sinine plekist maja kus on kaks suurt ruumi ja porine plats. Aga ma olin nagu päris ajakirjanik: sain putkast käepaela ja võisin igale poole minna.

Kahjuks ei saanud ma alguses üldse aru, mis asi kus on. Igal pool seisid autod tihedalt koos ja kõik nad nägid ühesugused välja. Kui oled laps, siis ei ulata paljudest kohtadest üle nägema.

Kui oled laps, ei näe sind ka täiskasvanud. Kui autosse tahad sisse vaadata, siis palju kordi olid uksed üldse lukus või siis istus keegi suur inimene seal ees. Ma väsisin täiesti ära.

Õue peal oli natuke huvitavam, seal ei olnud palav ja olid vanaaegsed autod, isejuhtiv buss, ja sõjamasinad. Roomikutega soomuk oli muidugi huvitav. Kahjuks ei olnud sõjalennukeid. Need masinad peaksid tegema meile turvatunnet, aga ma küll ei tea, kuidas nii koledad asjad turvalised on.

Ja ma ikkagi ei saa aru, et kui sõda tuleb, siis kuidas need mehed meid nende masinatega kaitsta saavad – need on päris aeglased ja võtavad palju kütust. Kes üldse tahab teist inimest ära tappa sellepärast, et mingi riigi poliitikud otsustavad tülli minna?

Mida tüdrukud ei tohi teha

Üks naljakas asi juhtus ka. Jalutasime emaga mööda koridori kui üks mees pistis mulle mingi reklaami pihku, sellega kutsuti mudelautode näitusele Tallinna. Vaatasin seda paberit ja tahtsin minna vaatama mudeleid, mida seal koridoris näidati või müüdi, aga siis tuli üks suur mees ja hakkas seda lipikut mul käest ära võtma:

“Anna see siia, või vii koju isale, tüdrukutel ei ole selle asjaga midagi teha.” Ema, kes mu kõrval seisis, oli korra täitsa vait, siis läksid ta silmad ümmarguseks nagu taldrikud ja ta hüüdis sellele mehele kõrge häälega: “Ahh?” Ja siis veel kõvemini: “Ahh, mida???” Ja siis ühe korra veel nii, et mul hakkas natuke piinlik.

Ümberringi hakkasid inimesed ka vaatama kui ema sellele suurele mehele selgitas, et pole ilus tüdrukutele öelda, mida nad tohivad ja ei tohi teha. Ja et üldse see laps kogub mudeliautosid ja kuna meil on neli pereliiget autoajakirjanikud, siis meil on kodus palju erilisi mudeleid. Ja… ma tõmbasin ema kättpidi sealt eemale, sest ta oli selle mehe peale väga kuri.

Ma oleksin võinud selle reklaami tagasi ka anda, aga see mees ei julgenud enam võtta. Aga ma mõtlesin, et kui ta oleks nii ütlenud mõnele tüdrukule, kellel ei olegi isa? Kui paha tunne võib olla siis sellel lapsel? Ja miks ikkagi tüdrukud ei tohi mudelautosid koguda, ja võib-olla isegi autot ei tohi juhtida? Eestis ju ei ole keeldu?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena