2018 NOBELI PREEMIAD | Keemiapreemia said tuleviku teerajajad
Sel nädalal jagatakse Nobeli preemiad ning järg on praeguseks jõudnud kolmanda preemia juurde. Keemiapreemia said Frances Arnold ja Greg Winter ning George P. Smith. Forte küsis kommentaari Tallinna Tehnikaülikooli teadlastelt, et aimu saada, millega täpselt on tegu.
"Ma julgen arvata, et käesoleva aasta keemia Nobelid on tegelikult austusavaldus inimestele, kelle juurutatud uued meetodid ja rakendused sillutavad teed tuleviku sünteetilisele bioloogiale, teaduse ja tehnoloogia harule, kus me mitte ei uuri eksisteerivaid rakke ja valke, vaid konstrueerime uute omadustega rakkusid ja valkusid," ütles Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogia professor Erkki Truve.
Truve sõnul on sellise lähenemise suurepäraseks näiteks Frances Arnoldi töö Caltech’ist. Tema rühm tegeleb „suunatud evolutsiooniga“, selekteerides laboris välja täiesti uute omadustega ensüüme (valgulisi katalüsaatoreid), mis on võimelised asendama kas seniseid katalüsaatoreid näiteks naftakeemias või siis tegema teoks täiesti uusi keemilisi reaktsioone, kasutades toorainena tselluloosi või muid kättesaadavaid taastuvaid tooraineid.
"George P. Smith Missouri ülikoolist on leiutanud aga uue meetodi geenitehnoloogias – nn. faag displei, kus bakterirakke nakatavate bakteriofaagide (bakterite viirused) pinnal eksponeeritakse mingeid valgujärjestusi, uurimaks seda, milliste teiste valkudega või ka muude molekulidega need järjestused spetsiifiliselt on võimelised seondumal," ütles Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogia professor. Sellise meetodi suureks plussiks on tema hinnangul kõrge läbilaskevõime, mis on võimaldanud uute omadustega järjestuste otsimist väga suurtest valgujärjestuste raamatukogudest. Taolisteks järjestusteks võivad muuhulgas olla ka antikehad.
Sellega seonduvad kolmanda nobelisti, Suurbritannia Medical Research Council’i teadlase sir Gregory Winteri tööd, kes on tuntuks saanud humaniseeritud antikehade ühe loojana. "Tavaliselt on inimese valkude vastaste antikehade saamiseks vajalik immuniseerida mõnd muud looma, kelle jaoks inimese valgud on „võõrad“, selgitab Truve. Saadud antikehi ei saa aga kasutada haiguste ravis, kuna administreerituna patsienti tekitavad nad ise hoopis immuunreaktsiooni. Kui aga antikeha geenis teatud osad välja vahetada vastavate osade vastu inimese antikehade geenidest, muutuvad antikehad „humaniseerituks“, ning neid on võimalik kasutada ka teraapias. Veelgi enam, kasutades faag displei tüüpi skriiningumeetodeid, on vajalike järjestustega antikehade fragmente võimalik leida ilma, et üleüldse mingeid loomi immuniseeritaks. Viimane tehnoloogia ühendab omavahel G. Smithi ja G. Winteri töid.
