Maa elanikud keelduvad suremast
66 miljonit aastat tagasi põrutas Maale kiirusel 40 000 km/h otsa kosmiline kivitükk, mille läbimõõt oli kümme kilomeetrit. Katastroofilise kokkupõrke järel algas meie koduplaneedil külm ja pime ajajärk, mille tagajärjel kadusid dinosaurused ja paljud teised loomad. Kui tolm oli taas maapinnale laskunud, pääses elu uuesti võimule ja seekord mitmekesisemana kui kunagi varem.
See katastroof on ainult üks paljudest, mis on demonstreerinud elu vastupidavust. Mis saab aga siis, kui ühel päeval tabab Maad mõni veel suurem taevakivi? Või siis, kui mõni lähedal olev täht noovana plahvatab ja maakera kiirgusega üle kallab? Kui suurt energialaengut on vaja, et igasugusele elule Maal lõplikult ots peale teha?
Oxfordi ülikooli ja Harvard-Smithsoni astrofüüsikakeskuse teadlased on vastuse sellele küsimusele nüüd välja arvutanud. Mis puutub elusse Maal, siis on tulemus rahustav, aga inimese kui liigi väljavaated tekitavad pigem muret.
Katsetamaks, kui suurtele katastroofidele elu vastu peab, keskendusid teadlased kõige vastupidavamale loomarühmale, mida tuntakse – loimuritele. Need on mikroskoopilised, enamasti 0,3–0,5 millimeetri pikkused loomad, kes moodustavad omaette loimurite hõimkonna (lad Tardigrada). Nad suudavad minna sellisesse puhkeseisundisse, milliseks pole ükski teine organism ligilähedaltki võimeline.
Need tillukesed superellujääjad, keda leidub nii maismaal kui ka meres, taluvad näiteks täielikku ärakuivamist ja tuhat korda tugevamat radioaktiivset kiirgust kui imetajad. Loimurid püsivad mõne minuti elus nii temperatuuril –270 °C kui ka temperatuuril 150 °C.
Seda, kuidas käiks loimurite ja inimeste käsi siis, kui Maad taas mõni üleplaneediline katastroof ähvardaks, loe oktoobri Imelisest Teadusest!
