Neandertallased polnud kohmakad metslased! Uus uuring annab mõista, et neil olid vägagi osavad käed

Veel suhteliselt hiljuti valitsenud arvamuse kohaselt olid neandertallased nürimeelsed metslased — jõulised kütid, kellel oli nõrk tähelepanuvõime. Viimastel aastatel on teadlased aga mõistnud, et nende käitumine oli varem arvatust märksa rafineeritum — nad oskasid hoolitseda endast nõrgemate eest, matsid oma surnuid ning isegi ehtisid end sulgede ja helmestega.

Ajakirjas Science Advances ilmunud uued tõendid annavad mõista, et neandertallased olid ka välimuselt nüüdisinimestele sarnasemad kui seni oletati. Neandertallaste käe- ka käsivarreluudele keskendunud uurimus näitas, et nood inimlased ei kasutanud igapäevases tegevuses peamiselt jõudu, vaid täppishaaramist, täpselt nagu meiegi.

Tähelepanuväärne avastus sai võimalikuks tänu uuele lähenemisele, mille käigus uuriti ja dešifreeriti tillukesi jälgi, mida säilinud luudele on jätnud sõrmede ja pöidla skeletilihased. Juba mitukümmend aastat on olnud hästi teada, et luustik reageerib jõududele, mida tekitab lihaste harjumuspärane kasutamine elu vältel — kohtades, kus lihaste avaldatav pinge on suurem, muutub luukude tugevamaks.

Seetõttu on ka võimalik võrrelda neandertallaste vigastusi ja märgatava luukoe tugevnemise piirkondi andmetega nüüdisinimeste kohta. Ühes varasemas samasuunalises uurimuses leiti, et neandertallaste luustikuvigastused sarnanesid professionaalsete rodeokauboide vigastustele. Autorid oletasid, et selle põhjuseks oli küttimisel odade kasutamine lühikeselt distantsilt, mis sundis neandertallastest jahimehi oma oda külge klammerduma, samal ajal kui haavatud loom ringi viskles.

Müürseppadest kirjanikeni

Uues uurimuses võtsid teadlased vaatluse alla nüüdisaegsed võrdlusandmed, mis koguti 50-lt (loodetavasti ja eeldatavasti) vabatahtlikult nüüdisaegselt doonorilt, kes olid oma surnukehad teaduse edendamiseks loovutanud. Kõigi annetajate elulood olid hoolikalt üles tähendatud, kuid uurijaile ei paljastatud doonorluustike täpset päritolu. Ühte rühma liigitati need, kes olid elu jooksul teinud tööd, mis nõudis tugevat haaret — müürsepad, kiviraidurid, tislerid jne. Teise rühma lahterdati vähem jõulist, kuid suuremat täpsust nõudnud käelist tööd teinud inimesed — sh rätsepad, kingsepad, laudsepad, üks kirjanik ja üks maalikunstnik.

Luustike statistilise analüüsi põhjal koostati jaotus, mis seostas teatud luujälje-kombinatsioonid kas raskema või kergema tööga. Siinkohal tuleb märkida, et taolised rühmadesse jaotamise eeldused ei pruugi olla kõige pädevamad, kuna pole välistatud, et ka kiviraidurid ja tislerid kasutavad oma töös peeneid käelisi täppisliigutusi.

Tulemused olid siiski intrigeerivad ning uurijad võrdlesid neid kuue neandertallase ja kuue varajase nüüdisinimese säilmetelt kogutud arheoloogiliste andmetega. Neandertallaste valimis olid tulemused väga selged — kõikidel luustikel ilmnesid tugevad ja püsivad sarnasused nüüdisaegse täppishaarde-rühmaga. Üllataval kombel olid varajaste nüüdisinimeste luustike analüüside tulemused ebaselgemad; nende hulgast kattusid sama rühmaga ainult kolm luustikku. Kahe luustiku iseärasused olid suures sarnased osas rasket tööd teinute rühmaga, ühe puhul jäid tulemused lahtiseks.

Üllatav pole siinjuures mitte see, et neandertallastel ilmnes käelise osavuse ja täppishaaramisega seotud kohandumisi, vaid pigem, et nende osavust üldse kunagi kahtluse alla seati.

Rohkem teadmisi muinasühiskondadest

Kivitöötlemise nn Levallois’ tehnika, mida neandertallased kasutasid sageli mitmesuguste soovitud kujuga kivist esemete valmistamiseks, nõudis nii sisuliselt nüüdisinimestega võrreldavat tunnetuslikku sooritust kui ka suurt käelist osavust.

Värske uurimus jätkab seega juba aastakümneid väldanud kalduvust käsitleda neandertallasi inimlikumate, keerukamate elusolenditena. On selge, et selle inimeste alamliigi esindajad kasutasid oma sotsiaalse ja kultuurilise maailmaga suhestumiseks nii aju tööd kui ka tehnilisi oskuseid.

Võib-olla tähtsamadki on varajaste nüüdisinimeste luustike analüüsi tulemused. Uuring näitas, et mitmed neist vaieldamatult inimeste hulka kuuluvatest isenditest ei kasutanud elu jooksul harjumuslikult täppishaaret. Kuidas seda selgitada? Uurimuse tulemus annab mõista, et meie toonaste esivanemate tööjaotus oli spetsialiseeritum kui neandertallastel. Võimalik, et ühiskondlikku kihistumist esines juba hilispaleoliitikumi inimühiskondades, mille liikmetel võisid olla eri ametid ja võib-olla ka staatused.

Teisalt tuleb nentida, et kasutatud valimid olid väikesed, nii et antud küsimusele täpsema vastuse saamiseks tuleb veel uurimistööd teha. Järgmise sammuna tuleks samu tehnikaid rakendada uute ja arvukamate luustike peal ning võib-olla rafineerituma võrdlusmaterjaliga.

Üldiselt on aga tegu väärtusliku ja vettpidava uurimusega, mis kinnitab nüüdseks loodetavasti juba laiemalt juurdunud arusaama, et neandertallased olid sama keerukad ja mõistuslikud olendid kui me ise.