Alad paiknevad väga sügaval umbes 2900 kilomeetri sügavuses vahevöös, paiknedes Maa tuuma ligiduses. Umbes 100 kilomeetri suuruse diameetriga mullid on teadusvaldkondades tuntud selle poolest, et kui seismilised lained ehk maavärinatest ja maalihetest vabanev energia läbi selliste piirkondade liigub, aeglustub selle kiirus oluliselt. See näitab, et mullid on ülejäänud vahevööst erinevad, küll aga ei tea keegi siiani, miks piirkonnad just sellised on.

Nüüd on teadlased jõudnud oletusele, et põhjuseks võib olla raudoksiidirikas mineraal (magnesiowüstite), wüstite nime kandval mineraalil küll otsest eestikeelset nimetust ei ole, kuid mõni Eesti uurija on mineraali nimetanud vüstiidiks. Selle analoogia põhjal võiks mineraali tinglikult nimetada magnesiovüstiidiks.

"Mineraali esinemine näitaks, et tegemist oli magmaookeani osaga, mis kristalliseerus nii, et raudoksiid sadestus vahevöö põhjas," ütles oletuse sõnastanud uuringurühma juht Jennifer Jackson, kes on mineraalfüüsika professor California Tehnikainstituudis.

Kuna mineraal asub niivõrd sügaval, ei saanud teadlased minna Maa tuuma juurde seda uurima. Nad võtsid magnesiovüstiidi Maa pinnal ning testisid seda laboritingimustes, pannes selle ülisuure rõhu alla ning pommitasid seda seejärel röntgenkiirtega, mõõtes väljuvate kiirte energiat. Erineva rõhu all liikusid lained eri kiirustel ning isegi eri suundades, sarnaselt sellele, kuidas seismilised lained liiguvad Maa pinna all. Seega oletavad teadlased, et nad võivad olla leidnud õige mineraali.

Nüüd tegelevad teadlased sellega, et kõrvutada seismiliste lainete käitumist vahevöös veel kord täpsemalt läbi magnesiovüstiidi liikunud röntgenlainete omadustega. Kui mineraalide omadused on sarnased, saime taaskord ühe pusletüki, mis aitab avada Maa iidse magmaookeani ja selle kadumise saladusi.