Arheoloog Monika Reppo hinnangul on tegemist kirstumatustega. "Sellest annavad aimu nii säilinud kirstupuit kui hulgaliselt leitud naelad," ütles ta. Muid arheoloogilisi leide leitud ei ole, välja arvatud üks vasesulamist rõngas. Leidude tulemusel ongi nii arheoloogid kui ka Muinsuskaitseamet ühel nõul, et tegemist on uusaegse kalmistuga.

Leitud vasesulamist rõngas

"Tõenäoliselt tekkis kalmistu, kui 1772. aastal keelati Katariina II ukaasiga ära kirikuaedadesse ja asulatesse matmine," oletab Reppo. Ukaasi kohaselt tuli kalmistud rajada asustusest vähemalt 100 sülla, ehk 213 meetri kaugusele, kuid võimalusel pidi surnuaed olema veelgi kaugemal - soovituslikult lausa 300 sülla (umbes 639 meetri) kaugusel. "Kuna uue kalmistu kohta ei oldud välja valitud, siis peetigi esimesed matused kirikust pisut eemal, umbes 250 meetri kaugusel, kus praegu arendatakse Hiiumaa arenduskeskust Tuuletorn," ütles arheoloog (vaata allolevat kaarti).


Surmade konkreetsete põhjuste tuvastamiseni läheb veel aega ning praegu ei ole võimalik kindlalt öelda, miks inimesed just sinna maetud on. Kõik leitud luud korjatakse kokku ja saadetakse luuanalüüsi, mille põhjal hiljem võimalik selgeks teha, kui palju inimesi kalmistule maetud on ning millised patoloogiad nende luudel esinevad. Praeguseks on üles võetud maksimaalselt kuus skeletti, mille hulgas on ka lapsmatuseid. Osa nendest säilmetest on uurimiseks ka juba Tartusse toimetatud.
Kaevetööd Käinas

Alal järgnevad eeluuringud, et teada saada, kui palju luustikke pinnases on ning kui sügaval need võivad peituda. Kui selgub, et rajatava hoone alla jääb omal kohal paiknevaid skelette, tuleb läbi viia arheoloogilised kaevamised, et luustikud eemaldada. Kui tegu on vaid segatud kihiga, mis praegusel hetkel on ala ehitusajalugu vaadates tõenäoline, siis jääb ehitustöid jälgima arheoloog kuni kogu ala läbi kaevatud.

Praegune Käina kalmistu jääb vanast kirikuaiast linnulennul umbes 900 meetri kaugusele ning on seega mitu korda kaugemal, kui praegu avastatud matmisala.