Fotol on jäädvustatud osa Linnuteest, lisaks sellele tabasid sondi instrumendid ka osa päikesetuulest, mille kohta kogutud informatsioon samuti koju tagasi saadeti. Üldiselt on teadlased eri instrumentide poolt kogutud andmetega rahul ning tundub, et seadmetega on kõik korras.
Sond peaks Päikese vahetusse ligidusse jõudma selle aasta novembriks ning veetma seal vähemalt seitse aastat, mille jooksul peaksid meieni jõudma hulgalised lähivõtted nii Päikesest kui ka Veenusest. Kõige lähemas punktis asub sond tulikuumast taevakehast umbes 6,4 miljoni kilomeetri kaugusel.
On küll kuum, kuid sond on vastupidav
Sellisel kaugusel peaks temperatuur olema umbes 1400 kraadi, mille eest sondi kaitseb 11,43 sentimeetri paksune süsinik-komposiit kilp. Oma missiooni vältel põrutab kosmosesond läbi Päikese atmosfääri 24 korda, minnes iga kord meie tähesüsteemi keskmele pisut lähemale.
Kuid kuidas selline kilp sondi kaitseb, kui temperatuur Päikese lähedal on niivõrd kuum? NASA selgitab, et kosmoses võib temperatuur ulatuda tuhandete kraadideni ilma, et sellega kokku puutuvad pinnad kuumaks läheks.
Selles on süüdi kosmose tühjus ja hõredus - kuna temperatuurimõõt tähendab seda, kui kiiresti osakesed liiguvad, siis soojusenergia ise peegeldub pigem selles, kui palju energiat need osakesed suudavad üle kanda. Võrdluseks võib tuua kuumaõhuahju ja keeva vee - sama temperatuurinäiduga ahju puhul suudab inimene oma kätt seal palju pikemalt hoida kui tulises vees, sest gaasis on kuumust ülekandvaid osakesi vähem kui vedelikus.
Sond on varustatud sensoritega, mis hoiavad kilpi autonoomselt nii, et see hoiaks kilpi enda ja Päikese vahel. Samuti on sondil jahutussüsteem, millega oleks võimalik jahutada keskmise suurusega elutuba. Jahutusvedelikuna kasutatakse deioniseeritud vett.
Mida sond uurib?
Päikese vahetus ligiduses viibides uurib sond, kuidas energia ja kuumus liiguvad läbi suure tähe atmosfääri ning uurib, mis kiirendab päikesetuuli ja päikeseenergia osakesi. Nendel protsessidel on Maale suur mõju, kuid enamjaolt jäävad Päikesel toimuvad protsessid inimestele veel mõistmatuks.
Teadlased on otsinud Parkeri päikesesondi poolt lahendatavatele küsimustele vastuseid juba 60 aastat ning missiooni algmõte ulatub 1990ndasse aastasse. Sondi saatmise on võimalikuks teinud varemmainitud insenertehnilised lahendused, mis seda Päikese kuumuse eest kaitsevad.
Tegemist on esimese NASA missiooniga, mis kannab inimese nime. Sond on nime saanud astrofüüsik Eugene Parkeri järgi. Parker oli esimene inimene, kes teoretiseeris päikesetuulte olemasolu üle.
