Küberväejuhatused ja kübervõimed viie riigi näitel
Suurimaks ohuks rahvuslikule julgeolekule küberuumis peetakse riikide küberründeid. Hinnanguliselt arendasid 2016. aasta seisuga küberründevõimeid 30 riiki, kellest kõige võimekamateks vastasteks peetakse Venemaad, Hiinat, Põhja-Koread ja Iraani. Et riikide kübervõimed on salajased, on nende kohta avalikes allikates vähe teavet, väited põhinevad anonüümsetele allikatele või puudub nende kohta ametlik kinnitus.
Ametlikes allikates on piisavalt informatsiooni USA ja paari teise riigi kohta (sageli küll vaid kohalikus keeles). Sellegipoolest, eri allikate andmetel on öeldud, et küberründevõimed on lisaks eelnimetatud neljale riigile veel mitmel riigil: Austraalia, Araabia Ühendemiraadid, Belgia, Hispaania, Holland, India, Israel, Kolumbia, Lõuna-Korea, Norra, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, UK, USA ja Vietnam.
Neist Belgia, Kolumbia ja Vietnami ning lisaks ka Itaalia ametlikud allikad möönavad kübervõimete arendamist, aga ei kinnita seda ründevõimete kohta. Mõned riigid, näiteks Tšehhi, Norra, ja Eesti on andnud teada, et hakkavad küberründevõimeid arendama, kuid pole kinnitanud nende võimete eksisteerimist.
Iseseisvas küberväejuhatuses on kogu spektri ulatuses küberoperatsioonide võime olemas Eestis (loomisel), Indias (loomisel), Hispaanias, Hollandis, Lõuna-Koreas, Prantsusmaal, Saksamaal ja USA-s. Lisaks on järgmiste riikide küberväejuhatuses olemas vähemalt kaitsevõime (andmed ründevõimete kohta puuduvad): Itaalia, Kolumbia, Norra, Singapur, Türgi ja Vietnam. Ehk kokkuvõtvalt võib öelda, et NATO Euroopa liikmeriikidest on küberväejuhatus loodud vähemalt kaheksas riigis.
Viie küberkaitse- ja küberründevõimeid arendava riigi (Eesti, Holland, Saksamaa, Soome ja Norra) võrdlev uurimus näitas, et otsus luua iseseisev küberväejuhatus sõltus nii kaudsetest kui ka otsestest teguritest.
Kaudsete mõjutegurite hulka kuuluvad poliitilised ja ametkondlikud huvid, ajaloolised arusaamad relvajõudude ja luureasutuste rollist demokraatlikus riigivalitsemises ning järelvalvest nende tegevuse üle, ressursside kättesaadavus ja prioriseerimine, riigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika eesmärgid, jms. Otseste ajenditena tõid intervjueeritud eksperdid välja vajaduse lahendada mitmesuguseid relvajõudude korraldusega seotud probleeme nagu näiteks vajadus relvajõude moderniseerida ja kiiremini uusi tehnoloogiaid juurutada; vajadus tsentraliseerida ja konsolideerida killustunud küber- ja IT-alaseid võimeid, hoida kokku kulusid, suurendada tõhusust, vajadus kiirendada otsusetegemise protsesse, jne.
Kolmes riigis – Saksamaal, Norras ja Eestis – loodi küberväejuhatus olemasolevate struktuuride reorganiseerimise ja ümbernimetamise käigus, millele lisati uusi allüksusi. Kuigi viie riigi seas on paljud küberväejuhatuse funktsioonid sarnased, on institutsionaalne ülesehitus erinev. Eestis liideti kaitseväe peastaabi side- ja juhtimissüsteemide osakond ja (J6) staabi- ja sidepataljon ning loodi uus küber- ja informatsioonioperatsioonide keskus. Norras loodi küberkaitseväejuhatus eksisteeriva Informatsiooni Infrastruktuuri Organisatsiooni ümbernimetamise ning sellele iseseisva organisatsiooni staatuse andmise kaudu.
