Forte kommentaar: digiajastul sa maksad, aga kaupa endale ei saa!

Targad inimesed on öelnud, et maailm, kus elame, on kõigest illusioon. Selle üle võib vaielda, aga üks asi on moodsal digiajastul kohe kindlasti illusioon – see, et ostetud või hangitud digimeedia (muusika, e-raamatud, filmid, videomängud, muud failid) kuulubki sulle.

Kui näiteks digitaalsel kujul raamatu või filmi ostad, siis ei saa sellega teha, mis pähe tuleb.

Hea on see, et digisisu ostmine on kerge (mõni kliki või klõpsu küsimus) ja müügikoht võib lubada soetatud sisu ka mitu korda ja eri seadmetesse alla laadida. See on kindlasti aidanud kaasa kombele hakata digikogusid looma, mitte füüsilisi esemeid koguda.

Need piirangud aitavad autoriõiguste hoidjatel muidugi toimuva üle mingit kontrolli omada, aga samas võimaldavad veebipiraatlusel kosuda ja levida.

Halb on aga see, et kasutamisel on karme piiranguid ja halvemal juhul võid sisust hoopis ilma jääda. Täpsemalt siis pilve talletatud digikoopiast, mitte sellest, mis juba seadmesse alla laaditud.

Ka suurimate veebipoodidega nagu Amazoni ja Apple'i omad on juhtunud, et sisulevitusõigused muutuvad või aeguvad, nii et teenusepakkuja eemaldab selle ootamatult nii müügikohast kui ka kasutaja pilveruumist varukoopiatena.

Ka parimal juhul kaob võimalus kõnealust sisu vajadusel taas alla laadida, mis on tänapäeval tava- ja ootuspärane.

Isegi kui sisu kadumise üle muretsema ei pea, kehtib selle kasutamisele piiranguid, mida ei oska esialgu ehk kartagi. Näiteks ei pruugi saada teost edasi müüa või laenata, sest see on tulnud siduda kindla seadme ja/või kasutajakontoga.

Sellised piirangud aitavad kaasa ka piraatluse levikule. Mõne uuringu põhjal valib kuni iga kolmas kasutaja piraatluse, kui tal puudub seaduslik võimalus sisu laenata, edasi müüa ja seadmest sõltumatult kasutada.

Kokkuvõttes on tänapäeval tekkinud naljakas olukord, kus sisu eest maksja seda tegelikult ei oma. Küll aga omavad seda tootjad ja veebipiraadid.