Kuidas muistsed egiptlased odra ja nisu abil üllatavalt täpselt rasedust kindlaks tegid

Ehkki nii mõnegi tava peale, mida inimesed muinasajal teaduslikuks pidasid, võime nüüdisajal üleolevalt muiata, tuleb nt muistsete egiptlaste leidlikkust teisal hoopis kiita. Mõni nende teaduslik meetod on osutunud üpris vettpidavaks.

Mõnede seni avaldamata Muinas-Egiptuse arstiteaduslike tekstide põhjal, mida säilitatakse Taanis Kopenhaageni ülikoolis Carlsbergi papüürusrullide kollektsioonis, on teada, et rasedustestina kasutati toona teravilja — täpsemalt otra ja nisu.

Ühe umbes aastast 1400 e.m.a. pärineva papüürusrulli kohaselt peab naine selleks, et kontrollida, kas ta on rase või mitte, urineerima kahte kotti, millest üks on täidetud odra ja teine nisuteradega.

Kui vähemalt ühes kahest kotist läks uriiniga kokku puutunud vili idanema, võis naine olla veendunud, et kannab last.

Oodatava ilmakodaniku soo kindlaksmääramiseks pidi tulevane ema jälgima, kummas kotis idud esimesena võrsuvad. Kui oder läks idanema kiiremini, pidi sündima poiss; kui esimesena idanes nisu, võis oodata tütart.

USA riiklik tervishoiuinstituut NIH viis 1963. aastal läbi uurimuse, mis näitas, et kirjeldatud raseduse testimise meetod on täpne umbes 70 protsendil juhtudest (ehkki lapse soo määramise osas kukkus see täielikult läbi).

Nüüdisaegsetes rasedustestides kasutatakse valke, mis reageerivad hormoonile nimetusega korioon-gonadotropiin (hCG). Teadlased oletavad, et muistne testimismeetod andis häid tulemusi hoopis seetõttu, et östrogeenide tavalisest suurem osakaal raseda naise uriinis võis seemnete idanemist soodustada.

Carlsbergi papüürusrullide kogus leiduvate tekstidega töötavad teadlased on leidnud, et Muinas-Egiptuses avastatud arstiteaduslik informatsioon ei läinud Aleksandria raamatukogu kurikuulsas põlengus sugugi kaduma — selleks ajaks olid olulisemad teadmised jõudnud levida juba üle kogu Aafrika mandri ja kaugemalegi.

„Paljud Muinas-Egiptuse meditsiiniteemalistest tekstidest pärinevad ideed on uuesti välja ilmunud hilisemates Kreeka ja Rooma tekstides,“ selgitas Kopenhaageni ülikooli doktorand Sofie Schiødt. „Sealt levisid need edasi Lähis-Ida keskaegsetesse arstiteaduslikesse traktaatidesse ja jälgi neist võib leida ka isegi üsna hiljutises nüüdisaja-eelses meditsiinis.“