91 aastat telepildi ajalugu: mis on selle ajaga muutunud?
Täna peetakse televisiooni sünnipäeva. Kuigi erinevaid tehnoloogiaid oli arendatud juba varem, siis läbimurdeks loetakse 7. septembrit 1927, kus Ameerika Ühendriikides tegutsenud leiutaja Philo Taylor Farnsworth demonstreeris San Franciscos edukalt elektroonilist televisiooni. Kuidas televisioon ja sellega seotud inimeste tarbimisharjumused muutunud on, räägib Elisa erakliendiüksuse juht ja juhatuse liige Andrus Hiiepuu.
Esimene pilt, mida Farnsworth edukalt edastas oli üks täiesti tavaline joon. Oma algusaegadel oli televisioon äärmiselt primitiivne. Näiteks spordivõistluste edastamiseks kasutati tihtipeale vaid üht kaamerat ning saadete tegemine oli keeruline, kuna kaamera ees seisvad inimesed pidid tegutsema äärmiselt eredate ja tugevat soojust kiirgavate tulede valguses.
Praeguseks on sellest muidugi rohkelt aega mööda läinud ning valguse ja ka värvide edukas edastamine ei ole televisiooni jaoks enam mingi väljakutse. Lisaks on kõrvale tekkinud erinevad võimalused teleprogrammide taasesitamiseks ja salvestamiseks, mis on väga radikaalselt muutnud inimeste harjumusi ja argipäeva.
Järelvaatamine algas videomakkidest
1980ndatel aastatel hakkasid ka Eestis juba levima videokassetimängijad ehk videomakid, millega oli võimalik lisaks videosisu näitamisele ka televisiooniprogramme salvestada. Seega tänapäeval tavapärase järelvaatamise võimaluse eellased olid videomakid. Praeguseks on tehnika ka sellest teatavasti kõvasti edasi arenenud ning ka videomakkide tootmine lõpetati juba kaks aastat tagasi.
Järelvaatamine, mida me aga täna tunneme, tekkis märksa hiljem. Teatavasti pidi varem videomaki kindlaks ajaks salvestama panema, et hiljem eetris olnud saadet või filmi näha. Tänapäevased järelvaatamise lahendused võimaldavad aga juba kogu telekava vaadata siis, kui inimene ise soovib ning suur osa seda ka kasutab. Elisa nutitelevisiooni klientide harjumused näitavad, et väga paljud vaatajatest kasutavad regulaarselt järelevaatamise teenust ehk kümne aasta tagusest eksklusiivsest võimalusest on saanud kiiresti uus normaalsus. Teleka ette istutakse täpselt siis, kui on aega ja huvi ning telekava ei määra enam vaatajate päevakava.
Uued seadmed annavad telele uue tähenduse
Viimaste uuringute kohaselt on enamikel eestlastel jätkuvalt kodus televiisor, kuid siiski eelistatakse üha enam ka teiste seadmete – tahvlite, telefonide, arvutite vahendusel telesisu jälgida.
Siiski on muutunud see, mida telekast vaadatakse. Juhtival kohal on selgelt küll traditsioonilised telesaated ja –filmid, kuid nende hulgast kiiresti sobiva leidmiseks kasutatakse üha enam otsinguid või kategooriate järgi sisu koondamist. Ka kasutatakse nutitelerite tulekuga üha enam ka erinevaid lisavõimalusi - näiteks Netflixi või YouTube’i jälgimist.
Pildikvaliteedi meeletu hüpe
Lisaks telepildi edastamise tehnoloogiale, mis on teinud läbi suure arengu, on tohutult edasi liikunud ka pildi kvaliteet, milles me täna telesaateid vaatame. Kui televisiooni algusaegadel oli pildikvaliteet tasemel, kus ekraanil kuvatavaid asju või inimesi oli keeruline üksteisest eristada, siis praeguseks on enimlevinud standardiks saanud juba Full HD pilt (resolutsiooniga 1920x1080).
Samuti on telerid muutunud oma väljanägemise poolest. Kui veel paarikümne aasta tagusest ajast mäletame inimeste kodudes suuri televiisori kaste, siis LCD ja plasmatehnoloogiate areng tõi 2000. aastatel kaasa esimesed lameekraantelerid. See muutis seadmed märksa õhemaks ning andis võimaluse need ühtlasi palju suuremaks teha. Seega on täna inimeste kodudes juba täiesti tavapärased 55-tollised ja pirakamadki ekraanid.
