Saturni põhjapooluselt leiti veel üks teadlasi hämmastav kuusnurkpööris
Teadlased avastasid tänu praeguseks hingusele läinud Cassini-Huygensi sondi kogutud andmetele, et lisaks varem avastatud kuusnurgale on Saturni põhjapoolusel veel üks kummaline pööriselaadne heksagoon. Teadlastel pole aimugi, kas ja kuidas kaks sarnast nähtust omavahelises seoses on, vahendab LiveScience.
"Võimalus on, et kuusnurgad tekkisid iseseisvalt kahel eri kõrgusel, üks pilvepiiril ja teine stratosfääris," teoretiseeris Leigh Fletcher, Leicesteri Ülikooli planeediteadlane, kes juhtis nähtust uurinud teadlaste rühma. "Teine võimalus on, et kuusnurk on lihtsalt nii kõrge, et ulatub mitmesaja kilomeetri kõrgusele," ütles ta.
Esimest korda avastas Saturnilt pööriselaadse kuusnurga 1980ndatel aastatel Saturnile jõudnud NASA Voyageri kosmosesond. Toona märkas sond vaid üht pöörist. 2004. aastal, kui Cassini-Huygensi sond planeedini jõudis, ei suutnud see põhjapoolusel ühtki pöörist tuvastada, kuna seal oli parajasti talv. Küll aga leidis sond ühe ümmarguse pöörise planeedi lõunapooluselt.
Sond üritas Saturni põhjapoolusel tekkivaid nähtust uurida infrapuna spektromeetriga (CIRS), kuid kuna põhjapooluse temperatuurid olid toona liiga külmad, ei saanud usaldusväärseid mõõtmisi läbi viia. Nii pidigi sond ootama, kuni Saturni 30 aastat kestvas aastas jõuab uuesti kätte suvi ja mõõtmine võimalikuks muutub.
Kuus aastat hiljem, 2017. aastal, leidiski sond uue, põhjapoolusel tekkinud pöörise. Fletcheri sõnul võib lõunapoolusel nähtud ümmarguse keerise ja põhjapoolusel tekkivate kuusnurksete keeriste tõttu oletada üht kahest: kas Saturni poolused on asümmeetrilised või on põhjapoolusel tekkiv keeris alles arenemisjärgus.
Teadlased arvavad, et kuusnurksete pööriste tekkepõhjused on sarnased Maal tekkivatele jugavooludele, mille põhjustajaks on Maa pöörlemine, kuid samal ajal tõdetakse, et inimestel on Saturni atmosfäärilistest nähtustest (veel) üsna piiratud arusaam. "Me peame selle kohta rohkem uurima," ütles Fletcher lakooniliselt.
Saturni nähtuste edasine uurimine aitab teadlastel mõista atmosfäärilisi nähtusi - näiteks seda, kuidas alumistes õhusfäärides tekkivad protsessid mõjutavad kõrgemal tekkivaid ilmastikunähtusi.