Inimtegevuse mõjul tekib palju uusi mineraale, siin on kuus põnevat näidet
Hazeni ja kolleegide uurimus näitas, et rahvusvahelise mineraloogialiidu IMA ametlikult tunnustatud 5200 mineraalist koguni neli protsenti — kokku 208 — on tekkinud inimtegevuse tagajärjel.
Uurimus kinnitab seisukohta, et oleme jõudnud otsaga uude geoloogilisse ajastusse — antropotseeni. Seda epohhi määratletakse loodusjõudude asemel inimtegevuse mõjude kaudu Maa geoloogiale ja looduslikele kooslustele.
Suurem osa Maal leiduvatest kivimitest ja neid moodustavatest mineraalidest tekkisid umbes kaks miljardit aastat tagasi perioodil, mida nimetatakse hapnikukatastroofiks (ingl Great Oxidation Event), kui fotosünteetilised bakterid meie planeedi atmosfääri hapnikuga täitsid.
Pärast seda on uute mineraalide tekkimise tempo aeglustunud — vähemalt kuni 18. sajandi alguseni, mil inimeste tööstuslik tegevus tõi kaasa äkilise hüppe uute mineraalide arvukuses.
Tundub tõenäoline, et sedamööda, kuidas suured inimtegevuse jääkide kogumid lagunevad ja loodusliku keskkonnaga reageerivad, tekib uusi mineraale tulevikus aina juurde.
Andersoniit
See kaevanduste seintel leiduv radioaktiivne mineraal on nime saanud Ameerika Ühendriikide geoloogiateenistuse USGS teadlase Charles Alfred Andersoni järgi, kes seda Arizona osariigis Jerome’is esimest korda kirjeldas.
Enamasti kaevanduskäikude ja -šahtide seintele kihina sadestunud haruldane naatriumi-kaltsiumi uranüülkarbonaat tekib, kui vesi pärast seinte kivipinnale sadestumist puutub kokku kaevandusest tulvava kuiva õhuga.
Andersoniit (ingl andersonite) sisaldab uraani ja on veidi radioaktiivne ning kiirgab ultraviolettvalguses rohekaskollast fluorestseeruvat kuma.
Mineraal, mida leidub muu hulgas Ameerika, Iraagi, Austria, Ühendkuningriigi ja Argentiina kaevandustes, on oma ilu tõttu kollektsionääride seas kõrges hinnas. Korralik tükk andersoniiti võib maksta kuni ca 430 eurot.
Kalklatsiit
Kalklatsiit (ingl calclacite) on vähetuntud mineraal, mis tekib ainult muuseumidesse sattunud vanades tammepuidust sahtlites.
Esmakordselt täheldati seda 1950. aastatel Brüsseli kuninglikus loodusloomuuseumis ühes tammepuidust arhiivikapis.
Valge sademineraal, mis moodustab pikki, karvataolisi kristalle, tekib, kui kaltsiumirikkad kivimiproovid või kivistised reageerivad tammepuidus leiduva atseethappega.
Kalkonatroniit
Muinas-Egiptusest pärinevate arheoloogiliste leidude pinnalt avastatud eresinine pulberjas mineraal on iidsete pronksesemete korrodeerumise kõrvalsaadus.
Mineraali täheldati esmakordselt välja kaevatud hauapanustel. Hiljem on kalkonatroniiti (ingl chalconatronite) leitud mitmetest kuivades piirkondades asuvatest kaevandustest nt Austraalia lääneosas, USA-s Colorado osariigis ja mujal.
Korneliit
Kaevandused on uute mineraalide tekkimiseks viljakad kohad — inimeste kaevandustegevus muudab loomulikku temperatuuri ja niiskust, mis võib tekitada uut tüüpi reaktsioone kaevanduskäikude seintel.
Ungari geoloogi Kornel Hlavacseki järgi nime saanud korneliiti (ingl kornelite) avastati esmakordselt ühest Slovakkia vasekaevandusest; see tekib raudsulfiidide oksüdeerumisel.
Korneliit lahustub kergesti vees, mistõttu seda tuleb kaitsta õhuga kokkupuutumise eest, kuna õhuniiskus võib õrnad kristallid kergesti hävitada.
Heleroosat või lillat värvi mineraal „kasvab“ nõelakujuliste kristallide kogumina kaevanduste seintel nagu koorik.
Abhuriit
Abhuriiti (ingl abhurite) leitakse merepõhja vajunud laevadelt. See mineraal tekib teadaolevalt ainult tinast valmistatud esemete pinnale kokkupuutel mereveega, ja seda on seni leitud vaid laevavrakkidelt, mille pardal olnud tinaesemed on koos laevaga ookeanivoogudesse vajunud.
Üks sellistest vrakkidest on 1885. aastal Cornwallis St Ivesi lähistel suure tinakangide lastiga põhja läinud aurulaev Cheerful. Kui vrakk 1994. aastal üles tõsteti, leiti paljude kangide pinnalt abhuriiti.
Peale selle on abhuriiti avastatud Norra vetes Hidra saare lähedal põhja läinud laeva pardal leidunud tina-vase-antimonisulamist (ingl pewter) taldrikute pinnalt ja tinakangilastiga laevalt, mis läks põhja Punases meres Sharm Abhuri abajas (ja mille järgi on mineraalile ka nimi pandud).
Tinnunkuliit
Seda lindude väljaheidetest moodustunud süsinikupõhist mineraali nimetatakse tinnunkuliidiks (ingl tinnunculite) sellepärast, et see tekib enamasti Venemaal söekaevandustest põlemise käigus välja paiskuvate kuumade gaaside kokkupuutel tuuletallajate (ld Falco tinnunculus) väljaheidetega.
Mineraali on leitud ka looduslikul kujul Venemaalt Murmanski oblastist Koola poolsaarelt Hibiinide mäestikust Rasvmutšorri mäelt.
