FORTE MÄNGUARVUSTUS | The Persistence (PS4) – just nii lahe virtuaalreaalsusmäng kui oodanud oleme!
Sellel on tänaseks kolm miljonit müüdud eksemplari, arvestatav mänguvalik (ja lisa tuleb pidevalt) ning “elamuste” ja väiksemate mängude vahele juhtub olulisemaid teoseid nagu näiteks Moss, Superhot, Skyrim VR, Doom VFR või just värskelt ilmunud co-op FPS nimega Firewall: Zero Hour.
The Persistence on siin veidral moel eelmainitutest positiivsemgi erand. Kui olen varem VR-mängult oodanud seda, et ta peaks mänguri keskkonda sulatamise kõrval suutma konkureerida tavaliste videomängudega, siis palvele on nüüd vastatud.
The Persistence on täisvereline isend, väga kaasahaarav, pingeline ja hirmutav, sisutihe. Siit leiab õhustikulistelt ja disainielementidelt nii Dead Space'i, Alien: Isolationi kui BioShocki hõngu – need on rohkem läbipaistmatud ideelaenud kui otsene jäljendamine.
Mängu teekond algab hetkest, mil koloniseerimisteekonnale asunud kosmoselaevas läheb midagi valesti.
Alati läheb, eks.
Kogu meeskond saab hukka, aga turvaülem ja insener jäävad digitaalsel kujul ellu ning bioprinteri abiga saab ühest neist lõputul hulgal koopiaid luua. Kosmoselaev on samal ajal musta augu haardes, kõik elutähtsad süsteemid välja lülitunud ning selle dekkidel liiguvad ringi hirmuäratavad olendid, suurem osa sinust kiiremad, tugevamad.
Huvitava pöördena loob musta augu lähedus olukorra, kus peale mänguri uue klooni loomist muutub laeva ruumide, vastaste ja esemete asetus. Algab võidujooks ajaga – laeva elufunktsioonide samm-sammult taastamine, uute kloonide vorpimine, hirm, õudus, higi ja pisarad. See on nagu filmi "Groundhog Day" ("Lõputu küünlapäev") luupainajalik versioon.
The Persistence on tõepoolest väga pingeline mäng. Kuigi mängur saab elusid/kehasid juurde lõputult (tuleb tagasi nagu Dark Soulsis) on tema teekonna salvestuspunktid seotud missiooni sooritamisega.
Teekonnal surma saamine (mida juhtub väga tihti) ja missiooni mittelõpetamine tähendavad alati keskusse naasmist ja uuesti proovimist. Missiooni lõpetamisel avatakse võimalus viimase missiooni toimumispaigaks olnud dekile teleporteeruda.
Roguelike-element tähendab siin omakorda lisaväljakutset, sest mänguril pole võimalik selgeks õppida tasemedisaini, objektide ega vastaste paiknemist, küll õpib ta tehtud vigadest ja vastaste käitumisest.
Ka sellest, kuidas töötavad rohked (kuid vähese laskemoonaga) relvad ning abivahendid. Või siis sellest, mida teeb mingi eraldiseisev element keskkonnast, nagu näiteks elektriseeritud põrandapaneelid – kuidas neid vastaste vastu pöörata ja neist isa hoiduda.
Edu võti peitub õpitu kombineerimises, aga The Persistence säilitab alati juhuslikkuse, võimaluse, et midagi läheb valesti isegi siis, kui kõik läheb väga hästi ja sa oled suutnud ennast korralike relvade ning abivahenditega varustada.
Kogutud esemete kaotamine on alati ühe eksisammu kaugusel ja nii kasvab ka pinge, mida enam sa missiooni lõpetamisele lähened.
Vastased on suures osas ohtlikud. Ohtlikud ühekaupa, mitmekesi nagunii. Tihti nad varitsevad sind või siis ründavad korraks ja lippavad peitu. Või siis paralüseerivad su või tulevad toore jõuga lajatama.
Mind aeti korduvalt jubetiste poolt nurka ja kõik sellised konfliktid lõppesid kas paanilise põgenemise või hukkumisega. Mitmel korral läksin ma võitlema lootusetut võitlust vaid selleks, et edaspidist strateegiat kujundada. Õppetund – mutrivõtmega Hulki meenutavale musklimäele kallale minna ei maksa. Pimedus on sinu sõber ja ventilatsioonikäigud turvalisemad kui avatud ruumid.
Hukkunud vastaste poolt loovutatud skeemidega saab ülikonda modifitseerida (modifikatsioonid võimaldavad boonuseid, nagu parem kaitse, aga näiteks ka üleskorjatava nodi hulga kasvatamine jms), korjatud tüvirakkude abil aga oma karakterit mitmel viisil vastupidavamaks muuta.
Tüvirakkude kogumine on aja- ja ressursinõudlik tegevus ja võib ilmselt tundlikuma mänguri jaoks liiga suureks tööks osutuda (uuenduste kõrge(i)mad astmed maksavad kurja moodi), teisalt välditakse aeglase progressiga mänguri liiga tugevaks muutumist.
Graafiliselt on see konkurent PlayStation VR-i ilusaima mängu tiitlile. Siin takistab väga kerge pildi udusus suuremates ruumides, eemalasuvate objektide puhul (arvustamisel kasutatud platvorm oli PlayStation 4 Pro). Toon on realistlik, seda toetavad usutavad efektid, valgus, varjud, peegeldused, õhus hõljuvad osakesed. Väga ilusad ja läbimõeldud on erinevate relvade ja abivahenditega seotud animatsioonid.
Helidisain lisab hirmuäratavale. Pimedates koridorides on kuulda samme, oigeid, lõrisemist. Kosmoselaev ise “hingab”, krigisedes, ümisedes. Objektid plahvatavad häiriva teravusega, revolver haugatab vägevalt ja teadmine, et vastased helidele reageerivad, teinekord neid uudistama tormavad, seob need tugevamalt elamusse. Ootamatult sinu selja taha hiilinud koll kriiskab verdtarretavalt, enne kui oma küüned sinu virtuaallihasse surub.
VR-maanidele peaks tulema hea uudisena, et The Persistence on mäng, millel on suur hulk mugavusseadeid ja ühtlasi võimalus need kõik soovi korral välja lülitada.
Tugevate VR-jalgadega mängur eelistab alati maksimaalselt keskkonda sisse minna ja mängud, mis liikumisel osaliselt ekraani pimendavad ja teleportimist kasutavad (ning alternatiivi ei paku), kutsuvad esile VR-kommuuni nurinat.
Põhimängule lisaks on siin stoori läbimise järel avatav ellujäämismänguviis.
Miinusena tooksin välja peategelaste liiga muretul toonil loetud dialoogi. Ma olin mängurina alati rohkem häiritud ja hirmul kui nemad. Nagu paljudel muudel detailidel selles teoses, on siingi üritatud selgitada, miks peategelane mõne pingelise ja peadpööritavalt hirmsa hetke järel nalja viskab (sest ega värisemine ja hala ju ka olukorda paremaks ei tee), aga see selgitus ikka päris hästi ei tööta.
Ühe mängust mittesõltuva tüütuse mainiksin siin veel välja ja see on seotud peakomplekti enda ja möödunud troopiliste suvekuudega, kaks faktorit, mis pole seotuna mänguri vastu helded.
Temperatuuride erinevus – jahedamast võetud “kiiver” ning peast kiirguv soojus tekitavad peakomplektis ekstreemset läätsede udusust, mis hakkas mängimist takistama. Lasin viisori aeg-ajalt näo eest lahti, tuulutasin.
Veelgi suurema miinusena ja mulle üsna esmakordse kogemusena tuli higistamine. Väljas ja toas valitsev palavus päästsid voolama higiojad ja mulle näis, et mingil momendil ennast ja hüdreerimist unustades võib sel moel lõpetada kuumarabandusega.
Need on veel paar negatiivset omadust pikka VR-seadmete muutmist või lahendust vajavate mugavusprobleemide nimekirja.
The Persistence oli aga ootamist väärt. See on mänguliselt köitev ja selle darksoulsilik lähenemine on keskmine sõrm mugavusele, samamoodi nagu võimalus mängu enda mugavusseaded täielikult välja lülitada ja mängumaailma nii sisse minna kui võimalik.
See on hea mäng eraldiseisvalt ning eeskujulik mäng virtuaalreaalsuses. Soovitan iseäranis neile, kel tugevad VR-jalad all ja kes oskavad hinnata mängumeistrite pingutusi mängurit pooloimetuks ehmatada.
The Persistence
Platvorm: PlayStation 4 + PlayStation VR
Ilmumisaeg: 24. juuli 2018
Autor/tootja. Firesprite
