Teadlased: Kuul võis leiduda nii atmosfäär kui ka elu
Kuu geoloogiale keskendunud värske uurimus annab mõista, et kohe pärast moodustumist võis Kuul leiduda suurel hulgal vett.
Kuu platoobasaltide (ingl flood basalts) ehk magmaladestute uurimine viitab võimalusele, et vee kontsentratsioon neis küündib mitmesaja miljondikosani; ka annavad Kuu tekkimise põhjustanud kokkupõrkes üles paiskunud vee hulga analüüsid mõista, et Kuul võisid säilida arvestatavad veevarud.
Pole keeruline mõista, kuidas planetaarse akretsiooni või suure vulkaanilise aktiivsuse põhjustatud kõrge kuumus võib tuua ajutiselt kaasa vedela vee kogunemise Kuu pinnale, kuid atmosfääri puudumise tõttu ei saa vesi seal siiski kaua vedel püsida.
Samas tuleks arvestada võimalusega, et suur hulk gaase, mida Kuu kummaski olekus eritab, suudavad taevakehale tekitada arvestatava, ehkki ajutise atmosfääri.
Värske uurimuse autorid rõhutavad, et laavavoolude tekitatud gaasid võisid moodustada kuni kümne millibaarise rõhuga atmosfääri, mis on kõrgem vee kolmikpunkti (ingl triple-point; temperatuuri ja rõhu väärtuste paar, mille puhul aine kolm olekut on omavahel tasakaalus) rõhust ja umbes 1,5 korda kõrgem praegu Marsil valitsevast atmosfäärirõhust (ning pinnagravitatsiooni erinevuseid arvestades umbes kolm korda massiivsem Marsi praegusest atmosfäärist).
Kuu taoline ajutine kaitsekilp võis teadlaste kalkulatsioonide järgi vastu pidada koguni 70 miljonit aastat. Röögatust suurusjärgust aitab ehk aimu saada tõsiasi, et 70 miljonit aastat tagasi oli Maal toona elanud dinosauruste väljasuremiseni jäänud veel neli miljonit aastat.
Kas sellest ajast oleks piisanud mingisuguse elu tekkimiseks ja arenemiseks Kuul? Vastus on, et me ei tea seda.
Osa uurijate hinnangute kohaselt võisid tsüanobakterid ehk sinivetikad areneda millalgi 10 miljoni aasta jooksul pärast elu esimeste ehituskivide tekkimist — mis tähendaks, et elu võis Kuul tekkida Maast sõltumatult ja tingimuste muutudes seal ka välja surra.
Taoline kontseptsioon ei tundugi eriti pöörane, kui meenutame, et samasuguseid hüpoteese on püstitatud ka Veenuse ja Marsi kohta.
Üldteada on, et Maal oli elu olemas juba vähemalt 3,8–3,5 miljardit aastat tagasi ning võimalik, et isegi suisa 4,26 miljardi aasta eest, s.t, see tekkis praktiliselt kohe pärast planeedi vormumist.
Üks takistus elu täpse tekkimise aja väljaselgitamisele on meie planeedi aktiivne geoloogia. Kõige ürgsem piirkond maailmamere põhjas pole vanem kui 280 miljonit aastat. Maapinnal paiknevaid kive on mõjutanud miljardeid aastaid kestnud erosioon ja muud keskkonnategurid. Kivimitükke, mis pärineksid ülikaugest ajast, mil elu Maal arvatavasti tekkis, pole teadlaste käsutuses eriti palju.
Teine võimalus on, et elu kandus Kuule siis, kui Maaga puutus kokku mõni piisavalt suur taevakeha. Ka see pole kõige ebamõistlikum oletus. Põhjus, miks me teame nii palju Vesta — Maalt vaadeldavatest asteroididest eredaima — sisemise struktuuri kohta, on just nimelt asjaolu, et Maal leidub tükke Vestast, mis eraldusid ja sattusid siia pärast asteroidi kokkupõrget mõne teise taevakehaga.
Vesta asub Maast rohkem kui 150 miljoni kilomeetri kaugusel. Kuu pole meist aga kaugemal kui umbes 400 000 kilomeetrit — ja seda nüüdisajal. Tekkimise ajal pidi Kuu hinnangute järgi asuma Maast napi 22 500 kilomeetri kaugusel, mis on vahemaaga Maast Vestani võrreldes köömes.
Tõendite leidmine selle kohta, et elu on Päikesesüsteemis tekkinud korduvalt — isegi kui see on püsinud vaid ajutiselt —, muudaks meie arusaamist sellest, kuidas elu tekib ja areneb.
Taolised avastused annaksid mõista, et elu peaks universumis esinema mitmel pool ja et põhjus, miks me pole seni leidnud märke arenenud elust mujal kosmoses, pole pelgalt selles, et elu teke on üldiselt äärmiselt harvaesinev nähtus.
