Ärevus võib olla pärilik ja teadlased arvavad, et teavad, miks
Kui teil on ärevushäire, võite selles arvatavasti süüdistada oma vanemaid. Teadusajakirjas The Journal of Neuroscience ilmunud uurimus näitab, et mõned pärdiklased võivad kalduvust ärevusele pärandada põlvest põlve ja et tõenäoliselt kehtib sama inimeste kohta.
Seda, et ärevus võib sugulusliinis edasi kanduda, on oletatud juba ammu, kuid ärevuse pärilikkuse täpsest toimimisest ja sellega seotud konkreetsetest ajupiirkondadest on teada üsna vähe.
USA Wisconsini-Madisoni ülikooli uurijad uurisid magnetvõnke-tomograafiga 378 ärevusttekitavasse olukorda paigutatud noore reesusmakaagi ajutegevust.
Uurimuse raames pidi inimene seisma puuri juures ja poole tunni jooksul vältima silmsidet loomadega, mis eelduste kohaselt pidi makaakides tekitama tunde, et külastaja kujutab endast potentsiaalset ohtu. Samasugust lähenemist kasutatakse psühholoogialaborites sageli laste ärevuse uurimiseks, kinnitavad uurimuse kaasautorid.
Pärast tulemuste analüüsimist täheldasid teadlased neil pärdikutel, kes ilmutasid väliste tunnusmärkide põhjal kõige suuremat ärevust, aktiivsuse suurenemist kahes mandeltuumade (ld amygdala) piirkonnas — aju osades, mis töötlevad hirmu ja muid emotsioone.
Konkreetsete makaakide kaheksa eelmise põlvkonna kohta kogutud informatsiooni põhjal järeldasid uurijad, et kõrge ärevustasemega loomade esivanematel esines ajus samasugune reaktsioon ärevusele.
Teisisõnu võib arvata, et ärevuskalduvus on pärilik. Siiski ei saa kogu süüd ajada geneetika kaela, kuna ka keskkonnateguritel on sageli oluline roll ärevushäire kujunemise juures.
Kuna ahvlased ja inimesed on paljuski sarnased, võivad uuringu tulemused aidata töötada välja paremaid viise äärmuslikult äreva iseloomuga (ingl anxious temperament) laste ravimiseks nii, et nende seisund hilisemas elus ärevushäireks ei kujuneks.
Taolised uurimused võivad aidata luua vundamenti meditsiinilistele praktikatele, mis sümptomite pelga leevendamise asemel ravivad tegelikult ärevuse algpõhjuseid.
