Teeme Ära juht Eva Truuverk: kui indoneeslane viskab pudeli põõsa alla, on see ka iga eestlase probleem
Oli teil mingi konkreetne impulss ka, mis ajendas 2008. aasta kevadel esimest koristuspäeva korraldama? Oli ehk kusagil mingi konkreetne prügihunnik, mida nähes sai mõõt täis?
Idee Eesti ühe päevaga puhtaks teha sündis 29. augustil 2007. Siis algas mõtte edasi arendamine, päris tõsiseks läks asi järgmise aasta alguses ja see tõsisem ettevalmistusperiood kestis neli kuud jaanuarist aprillini. 3. mail 2008 oli esimene aktsioon.
Tegelikult oli impulss see, et neli inimest said sel päeval kohvikus kokku ja rääkisid omavahel, et see, mis Eestis toimub, on väga kole – prügi on iga põõsa all ja midagi peaks ette võtma. Siis tekkis Rainer Nõlvakul idee, et koristaks Eesti ühe päevaga puhtaks. See on idee sünnipäev. Ma ise kuulsin ideest oktoobris ja liitusin jaanuaris.
Sõge mõte, aga ometi oli 3. mail 2008 juba 50 000 inimest Eestit koristamas. Kuidas need kohad välja valiti? Te pidite ju ometi teadma, kus prügi on, kuhu inimesed saata.
Oktoobris 2007 liitus tiimiga Ahti Heinla (tuntud ka kui Skype´i ja Starshipi üks loojatest – Forte) ja tema idee oli, et läheneme asjale teaduslikult ehk me peame prügi ära kaardistama ja inimesed ära jagama.
Ahti kaardistas siis 2007 Keila valla ära ja tegi selle pealt prognoosi terve Eesti kohta – et kui palju üldse prügi on ja kui palju on inimesi koristamiseks vaja. Ja see mudel oli üllatavalt täpne. Oktoobrist aprillini kaardistasime siis veel niipalju prügi, kui jõudsime ja kokku saime 10 900 koristamist vajavat hunnikut.
Pisut vähem kui viis inimest iga kuhila juurde.
Tegelikult olid osad neist väga suured ja polnud inimjõul koristatavad, sinna saime masinad peale. Firmad said "osta" suuri hunnikuid ja toetada nii Eesti koristamist. Skype ostis näiteks ühe ära, mis tähendas, et nad maksid kinni transpordi ja spetsiaalsed koristusmasinad. Meie arvestus oli, et meil on vaja 40 000 inimest ja neil saab igaühel olema 5-tunnine tööpäev, aga kuna inimesi tuli rohkem, siis osade tööpäev oli natuke lihtsam.
Kas praegu on olukord Eestis parem? Tööd on vähem?
Asi on muutunud küll, esiteks ses osas, et meil pole enam kindlasti nii palju prügi, mida saaks 50 000 inimest 5 tundi koristada.
Prügi ei jätku.
Ei jätku! Aga mis prügi olemust puudutab, siis 2008 oli meil enamus prügi osalt nõukogude ajast, osalt järgneva 10-20 aasta jooksul tekkinud. Peamiselt selline raskem prügi, olmeprügi.
Tänapäeval on vana prügi metsa all vähem ja pigem on meil nüüd selline prügistamise tulemusena tekkinud prahti – palju plasti näiteks. Ja on ka palju sellist, mille puhul on keegi näiteks korteri tühjaks kolinud ja siis kõik metsa alla viinud. Väidetavalt on „lõunaosariikides“ palju ka sellist prügi, mis tuleb Lätist.
See on siis alkoholipudelite taara, mida Eestis ära viia ei saa?
Jah, väidetavalt jõuab see metsa alla. Ma ise küll täiesti kindlalt oma silmaga seda näinud ei ole. See on see, mida ma olen kuulnud räägitavat.
Sodi viimine metsa alla on meil kui metsarahval ikka veres.
Teataval määral, aga seda on kindlasti palju vähem ja oluline on, et kaaskodanikud märkavad, annavad teada ja julgevad ka öelda. Kindlasti on prügi metsa all vähemaks jäänud.
Üleilmsest koristamisaktsioonist rääkides – kui rahvusvaheliseks läksite, siis kes esimesena ideega kaasa tulid?
Esimesena ikka armsad naabrid Läti ja Leedu. Leedu tegi esimese koristuspäeva juba samal nädalavahetusel kui meie, aga neil oli vist nii 3000-5000 inimest ja nad koristasid peamiselt Vilniuses. Lätlastel läks kauem, nad tegid esimest korda koristuspäeva 13. septembril 2008. Sealt edasi oli aastal 2010 juba seitse riiki ja siis hakkasime ise juba maailmakoristamist omalt poolt toetama, sinnamaale oli see juhuslik. Seejärel viisime 2012. aasta lõpuks selle Eesti mudeli – üks päev, üks riik – 96 riiki.
Hetkel on juba sellega 150 riiki liitunud. Oleme saavutanud unistuste eesmärgi riikide poolest. Vaatame, kuidas 15. september välja näeb, loodetavasti kõik koristavad ka, kes on lubanud.
On teil ka pikem eesmärk? Ideaal oleks kindlasti, et seda koristuspäeva ei peakski korraldama.
Jah, oleme kogu aeg tahtnud Teeme Ära tegevust ära lõpetada – teha asjad nii korda, et ei peaks enam asju ära tegema. Seni see veel õnnestunud pole, aga lootus pole kadunud. Eesmärk on panna helisema hästi suur äratuskell, et inimesed hakkaksid mõtlema, aru saama. Meie eestlastena tunneme end üsna kindlalt, sest meil on ju kõik üldjuhul puhas ja me ei tunneta probleemi teravust. Aga prügiprobleem on globaalne – kui inimene Indoneesias viskab pudeli põõsa alla, on see ka iga eestlase probleem. See on meie kui inimkonna ellujäämise probleem.
Vaata lisa lehelt maailmakoristus.ee.
